Silt: hannes rumm

[caption id="attachment_397694" align="alignnone" width="2000"] Hannes Rumm. Foto: Ülo Nebokat[/caption] Väga sageli nimetatakse sündmusi ajaloolisteks, aga vaid vähesed neist peavad ajaproovile ka tegelikult vastu. Augusti lõpus 1994 toimus tõesti ajalooline sündmus – Eestist lahkusid lõplikult viimased Vene Föderatsiooni väed. 30. augustil 1994 kirjutas Päevaleht loos „Viimane Vene sõjamasin lahkub Eestist täna“, et päev varem sõitis minema viimane Eestist lahkuv raudtee-ešelon Vene sõjaväe varaga. Kloogalt teele asunud rong koosnes 55 vagunist, neist 20 olid kinnised transportvagunid, 33 lahtised platvormvagunid ja kaks reisivagunid. Ešelonis oli Venemaa 144. motolaskurdiviisi tehnika ja vara, samuti mõningad Vene sõjaväelaste isiklikud autod. Üle 2000 tonni kaaluv ešelon tuli Kloogalt Tallinna toimetada kahe veduriga.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Lühike vastus on: räägivad palju ning palju pajatavad nad ka ajaloost. Just sellepärast pööravad paljud riigijuhid ja sajad miljonid inimesed iga kord pärast olümpiamänge suurt tähelepanu sellele, milline on medalivõitjate edetabel. Seekord võitis Pariisi suveolümpiamängudel medaleid kokku 91 riiki, Eesti jäi medalita. Nagu ka Läti ja Soome. Aga see-eest Leedu võitis neli medalit, kettaheites jäi leedukate kuld ainult kolme sentimeetri kaugusele. Neli medalit võitis isegi Eestiga võrreldava rahvaarvuga, aga verivaene Moldova.

[caption id="attachment_396688" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption] 28. september 2008 on päev, mis jäi mulle alatiseks meelde. Aga mitte ainult mulle, vaid veel kümned tuhanded kaasmaalased mäletavad neid emotsioone, mida tekitas kümnevõistleja Erki Noole olümpiavõit Sydneys. Suurvõistlustel toimuvad kergejõustikustaadionil hommikupoolikuti eelvõistlused ning medalite pärast heitlevad ainult mitmevõistlejad. Sydneys jäi staadion kümnevõistluse teise päeva hommikul pärast eelvõistlusi täiesti tühjaks, sest areenil heitsid lõõskavas palavuses ketast veel ainult kümnevõistlejad.

Kui Ursula von der Leyen mõni aasta tagasi Eestit külastas, siis käis ta ka Narvas. Aga mitte sellepärast, et üle jõe Venemaa poole vaadata, vaid pigem selleks, et külastada Kreenholmi manufaktuuri, mille asutasid tema esiisad.

[caption id="attachment_396688" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption]   Kui just midagi väga ootamatut ei juhtu, saab Kristen Michal pärast aastakümnete pikkust visa tööd Eesti järgmiseks peaministriks. Aga kuidas üldse liigituvad taasiseseisvumise järgsed peaministrid? Kui alustada lugemist esimestest päris vabadest valimistest 1992. aasta sügisel, on meil 32 aasta vältel olnud kokku kümme peaministrit (valitsusi on kokku koguni 18). Esimene ses loetelus on Mart Laar ning praeguseks viimane Kaja Kallas. Esimene põlvkond meie peaministreid olid laulva revolutsiooni aegsed rahvakangelased: Mart Laar (1992–1994 ja 1999–2002), Andres Tarand (1994–1995) ja Siim Kallas (2002–2003). Need valitsusjuhid kerkisid poliitikasse enne taasiseseisvumist ning jäid omandatud liistude juurde pikkadeks aastateks. Teise peaministrite tüüpi liigitan Tiit Vähi (1995–1997), kes jõudis poliitikasse tehnokraatliku managerina, saades esimest korda vahevalitsuse juhiks juba 1992. aastal. Tehnokraatlikke peaministreid tunneb kogu maailm, viimati astus just sellisena Hollandi valitsusjuhi ametisse pikaaegne tippametnik Dick Schoof. Tehnokraatlikuks peaministriks võib nimetada ka Vähi järeltulijat, samuti Koonderakonda kuulunud Mart Siimanni (1997–1999), kes poliitikuna valijate häälte püüdmisele eelistas tagatoas tegutsemist.

[caption id="attachment_396688" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption] Tavaliselt kuumeneb elumere temperatuur jaanipäeva eel Eestis ikka märksa kõrgemale, kui on vee soojus Paralepa rannas. See on loomulik, sest kokku langeb mitu asja. Esiteks püüavad kõik firmad oma suuremad tegemised jaanipäevaks valmis saada, sest aasta kõige pikema ööga saab alguse puhkuste hooaeg. Teiseks püüavad oma hooaja ära lõpetada poliitikud – seda nii Toompeal kui ka omavalitsustes. Mis tähendab, et enne pikka suvepuhkust üritatakse kaelast ära saada olulised otsused. Riigikogu puhul tähendas see tänavu nii oluliste ning sadade tuhandete inimeste rahakotti otseselt puudutavate otsuste tegemist nagu maamaksu määra tõstmine ja automaksu kehtestamine. „Laikide arv“ Facebookis ja teistes ühismeediakanalites kasvab juuni teises pooles samuti aasta tipptasemele, sest tuhanded lasteaia, põhikooli, ametikooli, gümnaasiumi ja ülikooli lõpetajate pildid ujutavad muidu tigetsevad keskkonnad üle.

[caption id="attachment_396689" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption] Olen Vladimir Putinit oma silmaga näinud üks kord elus. See juhtus 2013. aastal Moskvas. Nägin Putinit kergejõustiku maailmameistrivõistluste avamisel kuulsal Lužniki staadionil. Selsamal Venemaa esistaadionil, kus kolmikhüppaja Jaak Uudmäe võitis 1980. aastal olümpiakulla ning millelt mängude lõpus lendas minema maskott-õhupall Miša. Mäletan meeleliigutust, mille Miša äralend eesti poisiklutis tekitas. Sarnast mälestust jagavad kogu maailmas sajad miljonid inimesed, kes Moskva mängudele kui spordi suursündmusele siiralt kaasa elasid.

[caption id="attachment_327503" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Kolmapäeval lõi Eesti ja meie lähinaabrite meedia kihama uudis „Venemaa kavatseb ühepoolselt muuta oma merepiiri Leedu ja Soomega“. Kohe tekkis kümneid küsimusi, mis kõik olid esmapilgul põhjendatud: mida see otsus naaberriikidele praktilise meresõidu jaoks tähendab? Kas Venemaal on üldse õigust ühepoolselt selliseid otsuseid teha? Teiseks hakkasid nii ajakirjandus kui avalikkuses esinevad eksperdid paigutama teadet konteksti ehk andma talle praeguses ajas ja olukorras tähendust. Väga paljude ajakirjanduskanalite lugudest käis läbi enam-vähem samas sõnastuses mõte: dokument avalikustati peaaegu samaaegselt taktikalise tuumarelva kasutamise õppuste algusega.

[caption id="attachment_396688" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption] Ennemuiste oli kombeks kevadisel nigulapäeval kirikus käia, küünlaid süüdata ja hea saagi eest palvetada. Lõuna-Eestis hakati sel päeval juba ube ja herneid külvama. Kevadise nigulapäeva tähistamine sai alguse 1087. aastal, mil just 9. mail viidi legendaarse Myra piiskopi Püha Nikolause säilmed Itaaliasse Bari linna. Nüüdseks on kevadine nigulapäev unustusehõlma vajunud, kuid 9. mai on meie kalendris tänu Euroopa päevale ning postsovetlikule võidupühale kõige politiseeritum päev aastas.

[caption id="attachment_396688" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption] 1. mai 2004 oli pühapäevane päev. Eelmisel õhtul käisid eestlased saunas ning läksid magama nagu tavaliselt. Aga päikeselisel pühapäeva hommikul ärkasime me täieõiguslike Euroopa Liidu kodanikena. See 1. mai 20 aastat tagasi läks Euroopa ajalukku, sest sel päeval liitus Euroopa Liiduga korraga kümme uut liikmesriiki. Sellest päevast nihkus Euroopa Liidu raskuspunkt kõvasti ida poole, sest maailmajao juhtimisel said sõnaõiguse ka endised „sotsialismimaad“ Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari ja Sloveenia. (2007. aastal ka Bulgaaria ja Rumeenia.)