Silt: hannes rumm

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Kui ma sel nädalal Tbilisis kohvikutega palistatud tänavaid mööda jalutasin, kuulsin rohkem vene kui gruusia keelt. Põhjus on üllatav: Ukraina sõda on mõjunud kahele väga heades suhetes olevale riigile – Eestile ja Gruusiale – vastandlikult. Kui pärast sõja puhkemist on Eestisse saabunud 60 000 Ukraina sõjapõgenikku, siin Gruusiasse saabus esimese nelja sõjajärgse kuuga 300 000 Vene kodanikku. Enamik neist on küll turistid, aga ka kümned tuhanded venelased üritavad Gruusias paikseks jääda ja oma ärid sellesse riiki kolida või seal elades kaugtööd teha. Gruusia elanike arv on seejuures neli miljonit.

[caption id="attachment_285380" align="aligncenter" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Sel aastal algas koolitee miljonite Ukraina laste jaoks teisiti. Ja sõna miljon ei ole siinkohal liialdus, sest kodumaalt on põgenenud suurusjärgus seitse miljonit ukrainlast. Veel kaheksa miljonit ukrainlast on kodudest lahkuma sunnitud ning elavad nüüd mõnes turvalisemas kodumaa otsas. Usun, et neil paaril tuhandel ukraina tüdrukul ja poisil, kes neljapäeval Eestis kooliteed alustasid, läheb paljude eakaaslastega võrreldes väga hästi. Nad on meie juures hoitud ja meie koolisüsteem on hea. Saksamaale on jõudnud ligi miljon põgenikku ning Euroopa suurim riik saab oma uuslaste kasvatamisega ilmselt ka hästi hakkama. Esiteks on riik rikas ja teiseks on neil värsked kogemused 2015. aasta põgenike kriisi ajast selliste laste koolitamisel, kelle haridustase oli palju viletsam. Poolal, kuhu on naabermaalt pagenud 1,3 miljonit ukrainlast, pole raha nii palju ning ka põgenike vastuvõtmine on nende jaoks harjumatu asi. (NB! Ukraina põgenikke on Poolas sama palju kui Eestis elanikke.) Aga olen vestelnud mitmete Poolas põgenikelaagreid külastanud inimesega ning kõik nad kinnitavad, et poolakate suhtumine ukrainlastesse väga toetav ja see aitab ajapikku kõik probleemid lahendada. Sageli unustatakse ära, et kõige rohkem Ukraina põgenikke on Venemaal, kokku 2,4 miljonit.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Kindlasti oli eelmise nädala tippsündmus Narva tanki teisaldamine või õigemini putinism, mida see tank sümboliseeris. Aga kuna tankist on juba tüdimuseni räägitud ja kõik oluline ära öeldud, siis võtan jutuks hoopis Eestit läinud nädalal enim rõõmustanud inimese: kümnevõistleja Janek Õiglase, kes naasis Münchenist Euroopa meistrivõistlustelt pronksmedaliga. Õigemini selle võime, mis spordil erinevalt paljudest teistest valdkondadest antud on. Ikka on inimestel, isegi muidu spordikaugetel, hea meel iga raskel ajal tulnud Eesti sportlase võidu üle. Ikka on just spordisaavutused need, mil on haruldane võime ühiskonda liita – meenutagem ka Katrina Lehise ja epeenaiskonna medalivõite Tokyo olümpial.

[caption id="attachment_285380" align="aligncenter" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Muidu käib mulle närvidele see, kuidas meie ajakirjandus ületähtsustab pidevalt erakondade reitinguid, ent augusti alguse küsitlustulemusi on põhjust tõsiselt võtta, sest need kiirtestivad valitsusvahetusega kaasnenud muutusi. Neil muutustel võib olla pikaajaline mõju, mis võib kesta järgmise aasta märtsis toimuvate riigikogu valimisteni ning seega mõjutada jõujooni Eesti parteide vahel veel neljaks aastaks. Meenutan lugejatele Norstati värsket edetabelit: Reformierakond 33,7 protsenti, EKRE 19,6, Keskerakond 16,7, Isamaa 9,4, Eesti 200 9,3 ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond 8,6 protsenti. Reformierakond, mille toetust tõstis Ukraina sõja algus, jätkab valitsuses ning naudib jätkuvalt pikka edumaad EKRE ja Keskerakonna ees. Tähelepanuväärne on ootamatult valitsusparteiks saanud Isamaa ja sotside toetuse tõus. Kindel kaotaja on aga juba pikemat aega olnud Eesti 200, mille toetus on viie kuu tagusest tipust vähenenud kaks korda. Isamaa ja sotside tõusu põhjus on lihtne: neil tekkis tegija-roll, nende sõna maksis valitsusleppe koostamisel, nende tipp-poliitikud on jälle pildil.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Mis on sarnast Eesti pealinnal Tallinnal ning Ukraina sadamalinnal Mariupolil? Esiteks elanike arv – Tallinnas elab 450 000 ning Mariupolis elas enne sõda 431 000 inimest. Nõukogude õhuvägi pommitas 1944. aasta märtsis Tallinna nii hullusti, et hukkus 757 inimest. Ainult 50 neist olid saksa mundris sõjaväelased ning koguni 121 olid nõukogude sõjavangid. Selle rünnaku käigus põles maha eestluse sümbol Estonia teater. Hävis või sai kannatada 30 protsenti toonase Tallinna elamispinnast. Tänavu 16. märtsil pommitasid vene väed puruks Mariupoli draamateatri, mida linnaelanikud kasutasid pommivarjendina. Selle rünnaku ohvrite arv küünib rahvusvaheliste hinnangute kohaselt 600 inimeseni.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] 30 aastat tagasi toimus Eestis kaks tõesti ajaloolist sündmust: rahareform 20. juunil ning meie põhiseadus kiideti rahvahääletusel heaks 28. juunil. See tekitas kiusatuse võrrelda tänavust ning 30 aasta tagust suve, sest näiliselt on minevikus alati kõik nii ilus ja olevik on nii nutune. Sissejuhatuseks kordan üle põhifaktid: 20. juunist 1992 kadusid Eestis käibelt nõukogude rublad ning neid asendasid uhiuued oma kroonid. 1 miljon ja 96 706 inimest käis sularaha vahetamas, kuid eks oma raha jõudis ka lasteni, kes võidunud rublade asemel ostsid jäätist säravate sentide eest. Tagantjärele tarkusega oli veel olulisem see, et kui 20. augustil 1991 oli Eesti taasiseseisvunud poliitiliselt, siis 20. juunil 1992 haakisime me end lõplikult lahti postsovetlikust majandusruumist. Tol ajal müüdi umbes 80% Eesti kaupadest endisesse Nõukogude Liitu, oma raha pööras Eesti majanduse idast läände.

[caption id="attachment_285380" align="alignnone" width="696"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Poliitika tekitab inimestes loomulikult tugevaid tundeid.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Tallinna kõige uhkem hotell on nüüd Radisson Collection Rävala puiesteel, mis taasavati mõni nädal tagasi pärast pikka ümberehitust pidulikult. Iga luksusest kiiskava hotelli korruse uuendamiseks kulus keskmiselt üle miljoni euro, kokku 25 miljonit. Millal hotelliomanikel see raha tagasi õnnestub teenida, on paraku raske öelda, sest raha investeerides loodeti, et hotell valmib pärast pandeemia lõppu, mil välisturistid jälle Tallinna tulvavad.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm.[/caption] Mis on ühist Kaja Kallasel ja taasiseseisvunud Eesti kahekordsel peaministril Mart Laaril? Pealtnäha mitte midagi, väliselt olemuselt on nad suisa vastandid. Erinevalt näiteks Eesti ja Läti presidentidest Alar Karisest ja Egils Levitsist, kelle väline sarnasus ühisfotodel ajab naerma. Paraku sai sel nädalal kinnitust üks Kaja Kallase jaoks ebameeldiv sarnasus eelkäija Mart Laariga – mõlemad valitsusjuhi kohta noorepoolsed inimesed on välismaal väga populaarsed ja välissuhtluses edukad, aga oma valitsuse koos hoidmisega ei saa hakkama. „Peaminister Kaja Kallasele on see olnud ideaalne kriis ja toonud välja kõik ta tugevused,” ütles hiljuti kinnisvaraettevõtja Viljar Arakas. Kui jälgida välisajakirjandust, siis on Kaja Kallas seal olnud superstaar juba hea mitu kuud, sest tema tugevuste sekka kuulub veenev ingliskeelne esinemisoskus, selged sõnumid ja usutavus julgeolekupoliitilistes küsimustes.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Lugesin hiljuti Ida-Virumaal sündinud Vene ohvitseri Moritz von Kotzebue mälestusi 1812. a sõjast, mil Napoleon tungis Venemaale kallale. Von Kotzebue ja teised prantslaste kätte vangi langenud Vene ohvitserid – kellest paljud polnud üldse venelased – ei rõõmustanud, et nende elu enam ohus pole. Nad hoopis kurtsid, et ei saa rindel olla, sest just seal teeb ohvitser kõige kiiremat karjääri. Kummalisel kombel kehtib täpselt samasugune loogika ka poliitikas, sest sõda on nii suur murrang. Tõusutuule kohinat ja kukkumise kolinat kostab küllaga äsja avaldatud Kantar Emori tehtud poliitikute usaldamise uuringust. Uuringus paluti vastajatel hinnata, keda nad ette antud poliitikute nimekirjast usaldavad, keda ei usalda ning kelle kohta ei oska arvamust avaldada. Poliitikute nimekirja kuulusid suuremate erakondade juhid, eelmiste valimiste populaarsemad kandidaadid ning riigikogu esimees ja Eesti president.