Silt: hannes rumm

Kolmkümmend aastat on Eesti poliitikud harjunud ennast Läti kolleegidest paremaks pidama, aga nüüd on küll viimane aeg lõunanaabritelt õppima hakata. Õppeaineks on „stabiilne riigijuhtimine”. Läti peaminister Krišjānis Kariņš püsib ametis juba üle kolme aasta, kuigi tema valitsusjuhiks saamine oli suur juhuste kokkulangemine. Erinevalt 101-kohalisest riigikogust on meist suuremas riigis Lätis parlamendis ainult 100 kohta. Neist võitis Kariņši juhitud erakond Ühtsus 2018. aastal ainult 8 kohta ning valitsusliidu loomiseks tuli kokku klapitada valitsusliit viiest pisiparteist. Poliitilise loogika ja elukogemuse põhjal ei ennustatud sellisele valitsusliidule pikka ikka. Ometi püsib Kariņši valitsus tänini ametis, kuigi mõni valitsusparteidest on juba hääbunud.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Suurima sõja algusest Euroopas pärast 1945. aastat on tänaseks möödunud kümme päeva ja selle esimesed tulemused on selged. Sissejuhatuseks taustast. Venemaa president Vladimir Putin alustas sõda selleks, et minna ajalukku NSV Liidu suuruse hiigelriigi taastajana. Ta soovib relva jõul taas kokku liita Venemaa, Ukraina ja Valgevene. 9 miljoni elanikuga Valgevene pani ta juba taskusse ja kui tal õnnestub okupeerida 44 miljoni elanikuga Ukraina, siis ei jää Moldova, Gruusia ja teiste endiste liiduvabariikide iseseisvusest sisuliselt enam midagi alles. Ent nüüd sõja esimestest tulemustest. Esimene ja meile seni kõige olulisem on Balti riikide oluliselt tugevam sõjaline ja poliitiline toetamine NATO liitlaste poolt. Seni võis piirduda lihtsalt väitega, et  Balti riigid on NATO liikmed ning meid kaitseb automaatselt selle tuumavihmavari. Enam selle käibetõe kordamisega piirduda ei saa, sest kõik lääne liidrid on aru saanud Putini soovist hävitada lisaks Ukraina riigile ka NATO usaldusväärsus. Teha saab ta seda just Balti riikide ja Poola ähvardamisega.

[caption id="attachment_285380" align="aligncenter" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kelly Sildaru jaoks lõppesid Pekingi talimängud heas tujus, pronksmedal kaelas, ning muidugi tegi see rõõmu kõigile eestlastele. Meie medalirõõmu varjutas asjaolu, et tegemist on ühe kõigi aegade kõige õnnetumate või isegi ebameeldivamate olümpiamängudega. Rääkisin eesseisvatest mängudest aastavahetusel Anna ja Allar Levandiga ning imestasin, et vaid kuu enne mängu ei huvita need peale sportlaste endi kedagi. „See on pandeemia!” nimetas Anna põhjuse, mis tema arvates avalikkuse tähelepanu mängudelt mujale juhtis. Tõsi ta oli, et aastavahetusel räägiti maailmas veel rohkem ülikarmidest koroonapiirangutest Hiina pealinnas kui võimalikest sportlikest saavutustest. Ja loomulikult muutis see kogu mängude olemust ning atraktiivsust, et Tōkyōs ning Pekingis nakkusohu tõttu publik võistlusi vaatama sisuliselt ei pääsenudki. Kui Eesti koondis taas esimest korda sinimustvalge lipu all olümpiamängudele jõudis, juhtus see täpselt 30 aastat tagasi Prantsusmaal Albertville’is. Toona vaatas erakordselt uhket talimängude avatseremooniat kogu maailmas üle kahe miljardi inimese ning taasiseseisvunud Eesti jõudis tõesti tänu sellele esimest korda sadade miljonite inimeste maailma kaardile. Ent pandeemia tõttu tühjaks jäänud Tōkyō ja Pekingi staadionid vähendasid ka televaatajate huvi mängude vastu. Tõelised spordifännid vaatavad niikuinii suurvõistlused ära, aga tavalised telekapuldiga surfajad, kes suurvõistluse kanalile sattudes näevad, et tribüünid on tühjad, ei jää sellel kanalil pidama. Põhjusel, et neil tekib alateadlikult tunne: kui pole pealtvaatajaid, pole see järelikult hea võistlus.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Kirjutan täna õige lihtsa, kuid mitmes mõttes õpetliku loo 32aastasest ukraina hambaarstist, kellega ma nädal tagasi tuttavaks sain. Selle mehe nimi on Dmytro Dziuba ning Eestis elab ta juba seitse aastat. Sattus ta siia täiesti juhuslikult. Koos kursuse- ja elukaaslase Nataliaga olid nad juba miljonilinna Dnipro meditsiiniakadeemias otsustanud, et tahavad tööd leida välismaal. Nende esialgses valikus oli isegi nii kauge koht nagu Quebeci provints Kanadas, aga ka Saksamaa ja Tšehhi. Kuna Ukraina kõrgkoolidiplomile oli kõige lihtsam tunnustust saada Tšehhis, otsustasid noored sinna kolida. Ent ootamatult leidis Natalia tädi endale interneti vahendusel mehe Tapalt. Tädi kolis ise meie sõjaväelinna ning kutsus sugulased külla.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Tagantjärele tarkusega olid need ühed kõige ilusamad aastad eestlaste elus, kui tõsimeeli kurdeti, et pärast liitumist NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal pole Eestil enam ühtegi suurt eesmärki. Eesmärki tõesti polnud, aga need igavad aastad olid turvalised. Seevastu viimased kaks aastat oleme elanud tervisekriisis ning lühemaid perioode veel mitmes muus kriisis, olgu selleks verine võitlus „abielureferendumiks” valmistumisel veel eelmise aasta alguses või kaasa elamine hübriidsõjale Valgevene piiril. Halb uudis on, et tõenäoliselt ei muutu meie elu stabiilsemaks ka alanud aastal. Maailma üks mõjukamaid ajakirju Economist prognoosis just enne jõule, et maailma ootab ees uus ajastu: ennustatava ennustamatuse ajastu. See kummaline mõiste tähendab, et kindel on see, et midagi juhtub, aga mis täpselt juhtub, seda pole võimalik ebatavaliselt keerulistes oludes ka kõige helgematel peadel ette näha.

[caption id="attachment_350274" align="alignnone" width="2000"] Lehte Ilvese (vasakul) intervjuud Ülo Nugisega kasutas Hannes Rumm oma raamatus. Foto: Andra Kirna[/caption] Esmaspäeval tutvustas Hannes Rumm Haapsalu raamatukogus oma raamatut ENSV ülemnõukogu juhataja ja riigikogu esimees Ülo Nugisest. „Ülo Nugis. Mees, kes vormistas iseseisvuse“ on Rummi esimene raamat. Hooandjas raamatu väljaandmiseks toetust kogudes kirjutas autor: „Nagu elus mõnikord ikka juhtub, viib üks asi teiseni. Talvel kutsuti mind stsenaristina tegema dokumentaalfilmi Ülo Nugisest. Avastasin Nugise eluloost palju põnevat. Paraku mahub filmi „Riigikogu direktor“ vaid väike osa kogutud teadmistest. Seetõttu otsustasin Ülo Nugise eluloo raamatuna kirja panna, sest see on kaante vahele saamist väärt.“

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Kõik eestlased on näinud 20. augustist 1991 kell 23.03 pärinevat filmilõiku, kus ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis teatab: „Selle otsuse poolt on 69 rahvasaadikut, vastu ja erapooletuid ei ole. Otsus on vastu võetud.” Ja kopsab siis spiikrihaamriga otsuse kinnitamiseks. Seda minutipikkust filmilõiku korrati sadu kordi tänavu augustis, mil me õiglase uhkusega tähistasime taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Kahjuks kinnistasid juubelipidustused minu meelest nooremates inimestes järjest süvenevat ekslikku muljet, et eestlased hakkasid end 1988. aastal vabaks laulma, kuni augustis 1991 hakkaski oma riik sujuvalt tööle.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Keskkonnaminister Tõnis Möldri ametist lahkumist käsitleti kui üht poliitikut tabanud isiklikku saatuselööki, mis on ainult tema ja tema kodupartei probleem. Sama juhtus vaid veidi varem kultuuriminister Anneli Oti lahkumisega. Kuigi lahkumise põhjus oli ministri ametialane läbikukkumine, õnnestus Keskerakonnal teha sellele suitsukatet jutuga ebaõiglastest rünnakutest, mis ministrit tema vaktsineerimise teemal tabasid. Viimastel aastatel on aeg-ajalt ikka kombeks kurta, et riigikogu liikmete tase ajapikku aina langeb. Ei vaidle vastu, aga minu meelest on probleem palju tõsisem – ajapikku aina langeb ka ministrite professionaalne tase. See on aga palju ohtlikum, sest ministrite otsustel või otsustamatusel on Eesti igapäevaelule märksa vahetum mõju kui seaduste kvaliteedil.