Silt: erkki bahovski

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ajaloolised võrdlused pole kunagi täpsed. Sest enamasti võrreldakse mingit osa laiemast nähtusest ega lasta faktidel end segada. Ajaloolised võrdlused – nagu näiteks Nõukogude Liit ja Euroopa Liit – teenivad tihti ka poliitilise kapitali kogumise eesmärki ega ole seetõttu väga tõsiselt võetavad. Siiski võib ajaloolisi võrdlusi kasutada ka millegi õppimiseks või ärahoidmiseks. Kui mõtiskleda pisut katku ehk Musta Surma ja koroonaviiruse üle, leiame sarnasusi ja kohti, mida praegugi meeles pidada. Esmalt on hämmastav sarnasus katku ja koroonaviiruse leviku vahel. Must Surm hakkas Gobi kõrbest 1320. aastate lõpus liikuma Euroopa poole, jõudes Itaaliasse ja sealt edasi Euroopasse 1347. aastal. Praegugi näeme, et koroonaviirus arenes Hiinast ja Itaalia on hetkel enim viiruse all kannatav riik. Kuid geograafiline sarnasus on kokkusattumus, tegelikult tuleb vaadelda katku mõju inimese mõtlemisele ja majandusele.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Isamaa erakonnale kuulub valitsuses nii välis- kui ka kaitseministri portfell, seega on just see erakond kohustatud hea seisma Eesti julgeoleku eest. Tegijal juhtub: riigikogu Isamaa fraktsiooni eelmise nädala koosolekul, kus selgitati Hiina telekommunikatsiooni Huaweiga seotud ohte, istus ka Huawei lobist, endine minister Marko Pomerants. „Mõneti on isegi hea, et Marko Pomerantsi, Huawei ja Isamaa juhtum jõudis totaalse absurdini. Asjad, mida enne vaid oletada võis, on julgeolekuteenistuste ja avalikkuse ees nüüd alasti,” kirjutas hea kolleeg Evelyn Kaldoja oma kommentaaris (PM, 21.02.2020). Jah, on tõesti hea teada, et Janek Mäggi juhitav kommunikatsioonifirma Powerhouse teeb PR-tööd Huaweile. Lobistide olemasolus pole tänapäeval midagi imelikku, kuid imelikuks kisuvad asjad siis, kui need ei mahu enam traditsioonilise lobitegevuse alla. Asi ei piirdu ainult poliitikaga, kui viidata Isamaa fraktsiooni koosolekule, vaid paraku peab rääkima ka ajakirjandusest. Iga lobisti või PR-tegelase unistuseks on mitte maksta reklaami eest, vaid lasta näidata oma huvide eest seismist ajakirjanduse tegeliku osana. Powerhouse’i tuleb ses plaanis ainult õnnitleda.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Pew’ uurimisinstituut avaldas 9. veebruaril värsked küsitlustulemused NATO kohta. Küsitlus viidi läbi 16 NATO liikmesriigis (mitte Eestis) ja veel mõnes riigis. Pew’ pealkiri oli positiivne, rääkides NATO toetusest alliansi liikmesriikide seas. Edasi pilt aga enam nii hea olnud, eriti kui sama küsitluse kohta meediast juurde lugeda. Väljaanne Politico teataski kohe, et Prantsusmaal ja Saksamaal on toetus NATOle drastiliselt langenud. Ehkki 57 protsenti sakslastest toetab NATOt, tähendab see nullindate lõpuga võrreldes langust ligi 20 protsendipunkti võrra. Prantsusmaal olid samad numbrid vastavalt 71 ja 49. Kuid ka sellestsamast Pew’ teatest annab välja lugeda palju murettekitavat. Eesti julgeolekupoliitika üks nurgakive, NATO artikkel 5 ei paista küsitluses mitte just kõige paremas valguses. Nimelt, kui küsiti, kas nende riik peaks kaitsma teist NATO liitlast potentsiaalse Venemaa rünnaku vastu, teatas 16s NATO liikmesriigis 50 protsenti küsitletuist, et nende riik ei peaks liitlast kaitsma. Samal ajal ütles 38 protsenti, et nende riik peaks kaitsma teist liitlast Venemaa rünnaku eest.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Sellele lisaks, et tavaliseks on muutunud kõnepruuk, mida enne võiks kuulda väga harva, on nüüd üks telekanal tulnud välja dokumentaalsarjaga vangide elust. Eesti platnoistub. Seda oligi veel vaja. Loomulikult ootas Eesti avalikkus lisaks omavahelisele sõimlemisele avalikkuses ja sotsiaalmeedias veel kirjeldusi vangide vägivallategudest. See oli iroonia ja kindlasti toetan telekanali õigust langetada oma valikuid, aga jätan endale õiguse nendes valikutes kahelda. Platnoi oli Nõukogude süsteemis professionaalne kurjategija, kuid selle sõnaga seoses tekkis ka paljud muud – platnoimuusika, kuid ka -kõnepruuk, mille osisteks olid „mahlakad” väljendid. Vanglaelu on küll kujutatud ilukirjanduses, võtkem kasvõi Leo Kunnase „Kustumatu valguse maailma”, kuid vanglaelu ja -retoorika pääsemine massikultuuri on siiski midagi muud. Ilmselt see ongi meie uue normaalsuse väljund, kui platnoistumisele keegi ei reageeri, aga mõni läheb täiesti pöördesse sotsiaalministeeriumi kampaania „Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed” peale. Ma pean tunnistama, et ilma nende valuliste reageeringuteta poleks ma tõenäoliselt neid postreid näinudki. Võibolla oleks televisioonis silma ette jäänud kampaania klipid.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] USA–Iraani konflikti jõudmine uuele tasemele on pannud tegutsema ka Venemaa. Moskva on ametlikult üritanud teha head nägu, pakkudes oma välisministri Sergei Lavrovi kaudu dialoogi USA ja Iraani vahel ja öeldes, et Venemaa soovib edasi minna ka Iraani tuumaleppega. Ent nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis ei pruugi asjalood Moskva suhtes head paista. Iraani ülestunnistus – see küll jõudis maailmani mitu päeva hiljem –, et Ukraina reisilennuki allatulistamise taga oli Iraani sõjavägi, pani Moskva piinlikku olukorda. Oli ju Venemaa varem jõudnud teatada, et nemad ei usu, nagu saaks lennuki allatulistamises süüdistada Iraani armeed. Peale selle meenus Iraani ülestunnistusega seoses paljudele Malaysia Airlinesi lennuki allatulistamine 2014. aastal Ida-Ukraina kohal. Venemaa on seni raevukalt eitanud igasuguseid seoseid lennuki allatulistamisega ja paisanud ka eetrisse kõikvõimalikke valeuudiseid (näiteks et lennukis olid juba enne laibad). Mis iganes olid Iraani motiivid lennuki allatulistamine üles tunnistada, Venemaad see moraalselt heas valguses ei näita.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Milline oli mööduv välispoliitika-aasta tagasivaates? Vastamiseks on mitu moodust: võib tuua välja tähtsamad sündmused või rääkida ka süvenevatest trendidest. Siinne artikkel üritab teha mõlemat: mainida olulisemad sündmused, aga riivata ka maailmapoliitika suundumusi. Terve 2019. aasta möödus Brexiti ootuses. 31. märts ja 31. oktoober olid kuupäevad, mil Brexit pidi juhtuma, aga ei midagi. Lõpuks, kui kõigi kannatus hakkas katkema, suutis Briti peaminister Boris Johnson suurelt võita 12. detsembril peetud valimised ja niiviisi kindlustada, et ülima tõenäosusega leiab Brexit aset järgmise aasta 31. jaanuaril. Brexit stoppas mitmeid arenguid Euroopas, sest Euroopa Komisjon oli sunnitud tegelema brittide lahkumislepinguga. Brexit seab pikemas perspektiivis raskeid küsimusi ka Eestile. Ühendkuningriik on Eestile tähtis julgeolekupartner, olles Eestis NATO eelpaigutatud vägede juhtriik. Oluline oli ka Johnsoni esimene valimisjärgne visiit just Eestisse, mis näitas brittide pühendumust julgeolekupartnerlusele. Jah, oli ka neid, kes viitasid, et jõulueelne kohtumine sõduritega on brittide ammune tava, kuid ikkagi jääb küsimus, miks Johnson otsustas tulla nimelt Eestisse. Just partnerlussuhte säilitamine Ühendkuningriigiga muutub Euroopa Liidule lähiaastail oluliseks, sest kui ette kujutada, et Ühendkuningriigist kujuneb ELile samasugune konkurent nagu USA või Hiina, muutubki Eesti jaoks keeruliseks mitme välispoliitiliselt mõjuka partneri vahel laveerimine. Juba praegu peab Eesti laveerima ühelt poolt Euroopa Liidu ja teiselt poolt USA erinevate huvide vahel.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Teisipäevane uudis, mille järgi on Eesti kooliõpilased eelmise aasta PISA testide alusel maailmas esirinnas, näitas meie haridussüsteemi tugevust ja võttis maha mõne hirmu, mida kooliga seoses on väljendatud. Alustada võiks ajaloost. Juba 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul olid Läänemere provintsid suurima kirjaoskusega piirkond keiserlikul Venemaal. Alus eestlaste kirjaoskusele pandi sellesama koolihariduse ja eestikeelse ajakirjanduse levikuga 19. sajandil. Kui lugeda tolleaegseid mälestusi, saatsid talupojad ikka ühe poja linna gümnaasiumisse õppima. Eks ole see ka „Tõe ja õiguse” Indreku lugu. Sellele kõigele pani krooni eestikeelse Tartu ülikooli avamine 1. detsembril 1919; rahvusülikooli tähtpäeva tähistati äsja suure pidulikkusega. Eestlaste üheks põhijooneks on tõesti olnud Jakob Hurda nägemus suureks saamisest vaimult. Et eestlasi on maailmas ikka nii vähe, ei saa meie rahvuslikuks tunnuseks olla vallutused või muud moodi massiga löömine, vaid ikka nutikus. Üldiselt töötab haridussüsteem siis, kui on tahe õppida. Võib leiutada mistahes süsteeme, aga kui soovi õppida ei ole, ei aita suurt miski. Kuid nagu ülaltoodust nägime, on eestlaste soov õppida juba ajalooline.

Ikka juhtub, et meedias lendu lastud sõna või fraas annab tulemuse, mida rääkija ei osanud oodata. Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni intervjuu ajakirjale Economist, kus Macron väitis NATO ajusurmas olevat ja kahtles, kas alliansi aluslepingu viies artikkel ikka töötab, vallandas reaktsioonide laine nii alliansi sees – kaasa arvatud Eestis – kui ka väljaspool allianssi.