Silt: erkki bahovski

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Välisminister Urmas Reinsalu tutvustas teisipäeval riigikogus Eesti välispoliitika arengukava aastani 2030. Ja ehkki nii arengukava tegijaile kui ka lugejaile on selge, et kõik kirjapandu ei pruugi 2030. aastaks teostuda, tasub jälgida põhilisi suundumusi ja loomulikult ka arengukava vajadusel kohendada. Jälle peab kirjutama meediast. Ütleb ju arengukava üks punkte, et „Eesti inimesed on teadlikumad välispoliitikast ja julgeolekust”. Ma lisaksin ka, et Eesti inimesed on maailmast üldse teadlikumad, sest elavad pidevalt välismaal.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Kunagine kolleeg Postimehes ja ajakirjandusõppejõud Priit Pullerits tekitas läinud kuu lõpus tormi Eesti avalikkuses, väites intervjuus ERRile, et enamik eesti ajakirjanikke on vasakule kaldu. „Pilt on väga halb kahes suhtes. Online-ajakirjandus soosib kiirust, mistõttu on palju vigu – nii trükivigu kui ka faktivigu. Teine väga kurvaks tegev tendents on see, et klassikaline puhas uudis on juba ammu hakanud eesti ajakirjandusest kahetsusväärselt kaduma ja seda on asendanud nõukogulike sugemetega artikkel, kus ajakirjanike arvamused, hoiakud ja suhtumised kumavad läbi. Kumavad vastuvõetamatult minu jaoks läbi. Kumavad vastikult läbi. Ma ei näe enam asjatundlikke ja erapooletuid ajakirjanikke, aga ma näen asjatundlikke ja sotsiaalseks sõdalaseks muutunud ajakirjanikke,” toob ERR ära tsitaadi Pulleritsult. Tsitaadis esimeses pooles toodud väitega tahan sada protsenti nõustuda. Tõesti, nii trüki- kui ka faktivead ajavad mõnikord naerma, aga enamasti teevad kurvaks. Et ma olen ka elus mõne raamatu tõlkinud, tean, et põhiline on tõlkimise juures osata oma emakeelt ehk teada, kuidas midagi kõlab eesti keeles. Noored online-ajakirjanikud oskavad ilmselt hästi inglise keelt, kuid emakeelsed väljendid jäävad unarusse. Fakte ei kontrollita ning igasugused liba- ja valeuudiste saidid pääsevadki löögile.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Pärast Saksamaa ühendamist 1871. aastal tekkis Euroopasse täiesti uus julgeolekupoliitiline olukord. Võimsa riigi olemasolu alal, kus enne oli peetud sõdu ja mis oli toiminud puhvertsoonina, ajas kihevile kõik toonased Euroopa suurjõud – Ühendkuningriigi, Venemaa, Prantsusmaa ja Austria-Ungari. Saksamaa arengut jälgisid tähelepanelikult ka mitte-Euroopa jõud – USA, Jaapan ja hääbuv Osmani impeerium. Saksamaa oli lihtsalt liiga suur ja võimas, et seda ignoreerida. Esimese maailmasõja puhkemise põhjuste üle on vaieldud nüüdseks juba üle 100 aasta, kuid kahtlemata olid teiste seas sõja katalüsaatoriks vastastikused hirmud. Peategelane Saksamaa ise kartis, et on koloniaalses võidujooksus teistest maha jäänud. Liiatagi peljati Berliinis oma tööstusliku potentsiaali leidvat Venemaad. Peterburis aga kardeti Saksamaa tugevnemist (meenutagem, et toona olid Saksamaa ja Venemaa naabrid). Prantsusmaal jälgiti murega Saksamaa rahvastiku kasvu ja meenutati kibedusega kaotatud Prantsuse–Preisi sõda. Ühendkuningriik aga kartis Mandri-Euroopas ühe riigi liigset domineerimist – asjaolu, mida Briti välispoliitika oli ligi 500 aastat üritanud vältida. Austria-Ungaris kardeti aga Balkani natsionalismi ülekandumist impeeriumisse.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ajaloolised võrdlused pole kunagi täpsed. Sest enamasti võrreldakse mingit osa laiemast nähtusest ega lasta faktidel end segada. Ajaloolised võrdlused – nagu näiteks Nõukogude Liit ja Euroopa Liit – teenivad tihti ka poliitilise kapitali kogumise eesmärki ega ole seetõttu väga tõsiselt võetavad. Siiski võib ajaloolisi võrdlusi kasutada ka millegi õppimiseks või ärahoidmiseks. Kui mõtiskleda pisut katku ehk Musta Surma ja koroonaviiruse üle, leiame sarnasusi ja kohti, mida praegugi meeles pidada. Esmalt on hämmastav sarnasus katku ja koroonaviiruse leviku vahel. Must Surm hakkas Gobi kõrbest 1320. aastate lõpus liikuma Euroopa poole, jõudes Itaaliasse ja sealt edasi Euroopasse 1347. aastal. Praegugi näeme, et koroonaviirus arenes Hiinast ja Itaalia on hetkel enim viiruse all kannatav riik. Kuid geograafiline sarnasus on kokkusattumus, tegelikult tuleb vaadelda katku mõju inimese mõtlemisele ja majandusele.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Isamaa erakonnale kuulub valitsuses nii välis- kui ka kaitseministri portfell, seega on just see erakond kohustatud hea seisma Eesti julgeoleku eest. Tegijal juhtub: riigikogu Isamaa fraktsiooni eelmise nädala koosolekul, kus selgitati Hiina telekommunikatsiooni Huaweiga seotud ohte, istus ka Huawei lobist, endine minister Marko Pomerants. „Mõneti on isegi hea, et Marko Pomerantsi, Huawei ja Isamaa juhtum jõudis totaalse absurdini. Asjad, mida enne vaid oletada võis, on julgeolekuteenistuste ja avalikkuse ees nüüd alasti,” kirjutas hea kolleeg Evelyn Kaldoja oma kommentaaris (PM, 21.02.2020). Jah, on tõesti hea teada, et Janek Mäggi juhitav kommunikatsioonifirma Powerhouse teeb PR-tööd Huaweile. Lobistide olemasolus pole tänapäeval midagi imelikku, kuid imelikuks kisuvad asjad siis, kui need ei mahu enam traditsioonilise lobitegevuse alla. Asi ei piirdu ainult poliitikaga, kui viidata Isamaa fraktsiooni koosolekule, vaid paraku peab rääkima ka ajakirjandusest. Iga lobisti või PR-tegelase unistuseks on mitte maksta reklaami eest, vaid lasta näidata oma huvide eest seismist ajakirjanduse tegeliku osana. Powerhouse’i tuleb ses plaanis ainult õnnitleda.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Pew’ uurimisinstituut avaldas 9. veebruaril värsked küsitlustulemused NATO kohta. Küsitlus viidi läbi 16 NATO liikmesriigis (mitte Eestis) ja veel mõnes riigis. Pew’ pealkiri oli positiivne, rääkides NATO toetusest alliansi liikmesriikide seas. Edasi pilt aga enam nii hea olnud, eriti kui sama küsitluse kohta meediast juurde lugeda. Väljaanne Politico teataski kohe, et Prantsusmaal ja Saksamaal on toetus NATOle drastiliselt langenud. Ehkki 57 protsenti sakslastest toetab NATOt, tähendab see nullindate lõpuga võrreldes langust ligi 20 protsendipunkti võrra. Prantsusmaal olid samad numbrid vastavalt 71 ja 49. Kuid ka sellestsamast Pew’ teatest annab välja lugeda palju murettekitavat. Eesti julgeolekupoliitika üks nurgakive, NATO artikkel 5 ei paista küsitluses mitte just kõige paremas valguses. Nimelt, kui küsiti, kas nende riik peaks kaitsma teist NATO liitlast potentsiaalse Venemaa rünnaku vastu, teatas 16s NATO liikmesriigis 50 protsenti küsitletuist, et nende riik ei peaks liitlast kaitsma. Samal ajal ütles 38 protsenti, et nende riik peaks kaitsma teist liitlast Venemaa rünnaku eest.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Sellele lisaks, et tavaliseks on muutunud kõnepruuk, mida enne võiks kuulda väga harva, on nüüd üks telekanal tulnud välja dokumentaalsarjaga vangide elust. Eesti platnoistub. Seda oligi veel vaja. Loomulikult ootas Eesti avalikkus lisaks omavahelisele sõimlemisele avalikkuses ja sotsiaalmeedias veel kirjeldusi vangide vägivallategudest. See oli iroonia ja kindlasti toetan telekanali õigust langetada oma valikuid, aga jätan endale õiguse nendes valikutes kahelda. Platnoi oli Nõukogude süsteemis professionaalne kurjategija, kuid selle sõnaga seoses tekkis ka paljud muud – platnoimuusika, kuid ka -kõnepruuk, mille osisteks olid „mahlakad” väljendid. Vanglaelu on küll kujutatud ilukirjanduses, võtkem kasvõi Leo Kunnase „Kustumatu valguse maailma”, kuid vanglaelu ja -retoorika pääsemine massikultuuri on siiski midagi muud. Ilmselt see ongi meie uue normaalsuse väljund, kui platnoistumisele keegi ei reageeri, aga mõni läheb täiesti pöördesse sotsiaalministeeriumi kampaania „Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed” peale. Ma pean tunnistama, et ilma nende valuliste reageeringuteta poleks ma tõenäoliselt neid postreid näinudki. Võibolla oleks televisioonis silma ette jäänud kampaania klipid.