Silt: aimar ventsel

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] 24. veebruaril alanud Venemaa–Ukraina sõja algusest on üks läbivaid küsimusi Eesti ametlikus ja sotsiaalmeedias olnud: mis siis Saksamaal viga on? Liidukantsler Olaf Scholz on mitmeid kordi välja tulnud kõlavate sõnadega, lubanud Ukrainale kõikvõimalikku relvaabi – ja siis need sõnad hiljem tagasi võtnud või täideviimise edasi lükanud. Samamoodi on nii palju kui võimalik blokeeritud teiste riikide relvasaadetisi Ukrainale.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Mul oli hiljuti videovestlus tuttavaga, kes elab ja töötab Ida-Siberi tagumises otsas. Ta oli mõnda aega opositsiooniline ajakirjanik ja peab ennast siiamaani opositsiooniliselt meelestatuks. See tuttav kirjutas mulle ühel heal päeval, et vaja on rääkida. Ja üldse tahaks teada, mis maailmas toimub. „Me oleme siin infovaakumis,“ kirjutas ta. „Kõik sõltumatu meedia on hävitatud, on jäänud vaid riigimeedia ja meil pole mingit ligipääsu alternatiivsele infole.“ Panime siis kaamerad sisse ja suhteliselt ruttu läks jutt Ukraina–Venemaa sõjale. Alguses kinnitas mu vestluskaaslane, et Venemaa „riiklikku meediat ei saa uskuda! Aimar, kas sa usud kasvõi ühtegi sõna, mida nad räägivad?“.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Mõnda aega tagasi seisin Tallinnas ühes baaris leti juures ja ootasin, millal baaridaam mu õlle üle leti ulatab. Sellel ootamise momendil sattusin juttu ajama keskealise meesterahvaga, kes vast umbes samal põhjusel minu kõrval seisis. Nagu nende suvaliste pisijuttudega ikka, algas see mitte millestki, kuni ühel hetkel jõudiski päevakajalise põletava teema juurde, milleks on Ukraina-Vene sõda. Kõigepealt kuulsin juttu sellest, kui ebainimlik on Venemaa käitumine Ukrainas ja kuidas mu vestluskaaslane ikka hoiab pöialt ukrainlastele. Ning sama hingetõmbega lisas ta: „Eestis on liiga palju ukraina põgenikke! Nende arvu peaks kuidagi piirama või muidu oleme rahvusena ohus!”

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Alustuseks peaksin märkima, et kui räägime Venemaa elanikest, siis räägime venelastest. Venemaal ei ela ainult venelased, ehkki venelaste osakaal Venemaa elanikkonnast on umbes 75 protsenti. Ja venelased ei ela ainult Venemaal. Kõik inimesed, kes elavad väljaspool Venemaad ja räägivad esimese või emakeelena vene keelt, pole aga tingimata venelased. Saan aru, et pikka ja lohisevat väljendit „venemaalane“ on ebamugav kasutada, aga see peegeldab asjade olemust kõige paremini. Niisiis, kas võime väita, et Venemaa elanikud, hoolimata etnilisest, kultuurilisest, religioossest või rassilisest kuuluvusest, on Venemaa riigikanalite propaganda ohvrid? Seoses sõjaga Ukrainas on vast igaüks kohanud väidet, et venemaalased/venelased on Venemaa propaganda poolt räigelt ajupestud, aga nad ei saa midagi teha, sest riiklikud meediakanalid ja eriti televisioon on nende peamine infoallikas. Seega, tegemist on olukorra ohvritega, kel pole nagu valikut.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Jaanuari lõpus vaatasin üht Novaja Vremja reportaaži Ukraina vabatahtlike territoriaalkaitserühmast, kes kusagil Kiievis linnasõda harjutas. Vabatahtlikke rühmi on üle Ukraina ning just viimasel ajal ühineb nendega järjest rohkem inimesi. See peaks paljudele Ukraina kaitseministeeriumis head meelt tegema, sest kui need rühmad mõned kuud tagasi organiseeriti, jäi inimeste huvi nendega liituda ja sõjalist ettevalmistust saada oodatust mitu korda madalamaks. Selles reportaažis ütles rühma treeniv sõjaväelane: „Tänu Putinile on meil nüüd järjest suurem liitujate tung.“ 2014. aastal sattusin paarile avalikule kirjale, mille kirjutasid ja avaldasid mõningad Lääne poliitikud. Eri sõnastuses väljendasid nad ühte ja sama mõtet – nimelt avaldasid Vladimir Putinile tänu Euroopa Liidu ja NATO päästmise eest. Kui keegi veel mäletab, siis olid mõlemad organisatsioonid 2014. aastaks kriisis ja näis, et lõhkiminemise äärel. NATOs räägiti n-ö väikese NATO loomisest organisatsiooni sees ehk suuremate ja vanemate liikmete (ehk siis Lääne-Euroopa ja USA) loodavast klubist, mis hakkaks oma asju ajama ja mille tegemiste suhtes teistel sõnaõigust pole. Euroopa Liidus oli põhja ja lõuna vastasseis seoses algava rändekriisiga, siis oli probleeme järjest autoritaarsemaks ja konservatiivsemaks muutuvate Poola ja Ungariga. Siis tuli Putin… ja päästis olukorra! Ühtäkki oli vaja solidaarsust ja Euroopa tundis end üle hulga aja ühtse kultuuriruumina. Ukraina oli 2014. aastani igatpidi, horisontaalselt ja vertikaalselt killustunud riik. Esiteks jagunes Ukraina ühiskond vene- ja ukrainakeelseteks. Siis oli suur vastuolu Lääne- ja Ida-Ukraina vahel, ehkki see jaotus oli väga vähe geograafiline, sest Ida-Ukraina alla käisid ka venekeelsed lõunaregioonid. Kuna ukrainlased olid ja on väga usklikud, oli oluline ka jaotumine eri õigeusklike (sealhulgas Moskva patriarhaadile alluva kiriku), kreekakatoliku ning roomakatoliku kirikute vahel.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Mul on üks tuttav, kellega mitu aastat tagasi arutasime, milline elektrooniline enesetuvastamise ja elektroonilise allkirja andmise vahend on parim. Tol ajal Smart-IDd veel polnud, oli Mobiil-ID, mis maksis üks euro kuus. Arutelu lõppes sellega, et vestluskaaslane teatas resoluutselt: „Ma ei kasuta Mobiil-IDd põhimõtteliselt, kuna selle eest peab maksma!“ Kuna Mobiil-ID oli sel ajal kõige mugavam viis asju e-režiimil ajada, jäi see põhimõte mulle arusaamatuks. Teatud mõttes on see lühike vestlus aga minu jaoks sümboolne, sest näitab, kui ära hellitatud me siin Eestis riigipoolsete tasuta teenustega oleme. Väga paljud meist ei saa võibolla aru, et Eesti on just e-teenuste kättesaadavuselt ja kvaliteedilt ääretult erandlik riik. Maailmas on väga vähe nii modernseid riike, esimese hooga tuleb meelde Norra, kus mõned e-teenused on isegi paremini arenenud. Arvatavasti on ka muudes Skandinaavia riikides asjad samamoodi. Mujal aga mitte. Mäletan, kui umbes nelja aasta eest sõitsin Tallinnast Tartusse ja rongis istusid minu kõrval kaks tudengineidu, kellest üks jutustas teisele, kuidas kulges tal vahetussemester Itaalias. Ühel hetkel ütles neiu: „Kas sa kujutad ette, Itaalias on kõik dokumendid paberi peal!“ Siis hakkasin mõtlema, et jah, ma polnud ülikoolis töötades ammu pastakaga paberdokumenti allkirjastanud.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Pärast võimuvahetust Afganistanis ja NATO vägede väljatõmbumist on väga raske ükskõik millise uudisteagentuuri või analüütilise keskuse lehekülge lahti võtta, ilma et seal satuks silme ette Afganistani nimi. Jah, Talibani kiire võit tekitas paradoksaalse olukorra, kus meil nagu on riik ja samas nagu pole ka. Keegi ei oska ka täpselt öelda, kuidas Afganistan edasi elama hakkab ja milline saab olema selles riigis toimuva mõju laiemalt. Kahjuks peavad Afganistaniga piirnevad riigid aga olukorraga reaalselt kokku puutuma, samal ajal kui Euroopas on mõnevõrra ruumi teoretiseerida. Üks grupp, kes tahes-tahtmata Afganistanis toimuvasse tõmmati, olid Kesk-Aasia riigid. Neid riike nimetatakse teinekord ka endiseks nõukogude Kesk-Aasiaks, mis märgib nende kunagist kuulumist Nõukogude Liitu, ja neid viit riiki käsitletakse liigagi tihti ühtse regionaalse nähtusena. Tegelikult on need viis – Turkmeenia, Usbekistan, Tadžikistan, Kõrgõzstan ja Kasahstan – väga erinevad ükskõik millises plaanis vaadates.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Venemaa president Vladimir Putin armastab ajalugu. See on ka väga paljudele silma jäänud. Mõned aastad tagasi nimetas Briti ajaleht Guardian Venemaa presidenti „entusiastlikuks hobiajaloolaseks“. Hiljuti Vladivostokis gümnaasiumilõpetajatele ajalooalast loengut pidades ajas ta segi Põhjasõja ja Seitsmeaastase sõja. Selle peale palus sõna üks tunnis istuv noorsand ja parandas presidenti. Sellest tuli suur jama. Siberist kohale lennanud õpilase ajalooõpetaja ja koolidirektor lubasid poisile nii karmi karistust, et Putini pressiesindaja Dmitri Peskov pidi vahele astuma ja käskima poiss rahule jätta. Siiski, skandaali põhjustanud kooli õpetaja laitis oma õpilase initsiatiivi maha ja nimetas seda matsluseks.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] 12. juulil avaldas Rossiiskaja Gazeta, Vene Föderatsiooni valitsusorganite häälekandja ehk siis kõige ametlikum kõigist ametlikest Venemaa ajalehtedest, Venemaa presidendi Putini artikli „Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest.” Iseenesest polnud selles pikas ja suhteliselt venivas kirjatükis midagi uut, mida Vladimir Putin poleks juba möödunud aastatel öelnud. Artikli põhisõnum oli, et venelased ja ukrainlased on vennasrahvad, Ukraina ja Venemaa on ühendatud ajalooliste, kultuuriliste ning majanduslike sidemetega ja „Venemaa-vastased” jõud üritavad neid teineteise küljest lahti kangutada. Mõningad analüütikud nägid selles artiklis sõjakuulutust Ukrainale, kui too kohe ennast Venemaa diktaadi alla ei painuta.