Eesti lastekodudes — või õigem oleks tänapäeval öelda: asenduskodudes — kestab juba 12 aastat uus ajastu, mille üks iseloomulikumaid jooni on üleminek suurtelt internaadi tüüpi hoonetelt väikestele peremajade tüüpi asumitele, nn lasteküladele. Mäletan sellele muutusele eelnenud diskussioone ajakirjandusest, ja tervitasin ka ise sisimas seda majutusmudeli muutust kui põhimõttelist sammu vanemliku hooleta jäänud lastele perekondlikumate ja turvalisemate tingimuste loomise poole, kirjutab Aidi Vallik (pildil).
Postimehe andmete järgi on meie riigis euroaraha toel ehitatud selliseid peremaju nüüd viimase 12 aasta jooksul 36 tükki ja 9 lastekodule, mis tähendab elamiskohti 288 lapsele. Praegu olevat ehitusjärgus ja alustamisel veel 7 maja kolmele lastekodule. Mida rohkem aga selliseid lastekülasid „sisse elatakse”, seda ilmsemaks hakkab saama, et selle majutustüübi toonaste ideoloogide hea tahe ei kipu realiseeruma nii, nagu oodati ja loodeti.
Peremajadele üleminekuga loodeti suurendada lastekodusse sattunud laste turvatunnet ja elukorralduse stabiilsust; loodeti, et pikka aega perena koos elavate eri vanuses laste rühmas tekivad omavahel soojemad ja lähedasemad „õe ja venna” suhted, loodeti sama lähedust tekkivat pereemana töötava kasvataja ja laste vahel, loodeti vältida suurtes internaadi tüüpi lastekodudes hõlpsamalt tekkida võivat lastevahelist vägivalda. Praegu aga tõdetakse, et need eesmärgid ei ole täitunud.
Miks? On ju loodud kõik tingimused intiimsemaks, omaperelikuks atmosfääriks ja lähedasteks suheteks, usalduseks väiksema lasterühma eri vanuses liikmete vahel. On ju mugavad peremajad, on eeskujulik hoolitsus, materiaalne stabiilsus, riided, söök, laste taskuraha — kõik.
Oma eelmises arvamusloos kirjutasin ma eestlaste liigsest orienteeritusest materiaalsele maailmale. Ma ei saa sinna midagi parata, et jõuan jälle sinnasamasse välja. Ma ei saa midagi parata, kui mõtlen ja ütlen, et riie seljas, katus pea kohal, kõht täis ja teised ümberringi — see ei ole ju kõik, mida inimene vajab.
Need lapsed, kes elavad meie lastekodudes, ei ole ju enamalt jaolt sinna beebina sattunud (vähemalt puueteta lastest rääkides). Need lapsed on pandud lastekodusse enamasti sellepärast, et kaitsta neid nende endi vanemate eest, kes siplevad nii ränkade sotsiaalsete pahede küüsis, et pole võimelised oma laste eest normaalselt hoolitsema. Või on need lapsed orvud, keda keegi sugulastest üles kasvatada ei taha, on nad hüljanud, neist lahti öelnud.
See tähendab, et enamiku lastekodulaste selja taga seisab suur, väga suur psühhotrauma. Kurvad, kohutavad või arusaamatud mälestuspildid. Ebanormaalsetes oludes sisse juurdunud, neis hakkama saamiseks, enese kaitsmiseks või psüühiliste pingete maandamiseks vajalikud, kuid tavaoludes ebanormaalsed ja käitumisstrateegiad. Päris üle ei saada neist kunagi, kui selle nimel teadlikku tööd ei tehta. Suur osa neist deemonitest saadab last ka tema lastekoduteel, takistades tema normaalsete sotsiaalsete suhete arengut, ja tuleb kaasa ka selle inimese täiskasvanuellu. Neid probleeme aga ainuüksi majade ehitamisega ei lahenda.
Nende laste vaimse heaolu võtmeküsimus on igal juhul nende psüühiline rehabilitatsioon. See on võimalik ainult aastaid kestva järjepideva ja oskusliku psühhoteraapia abil. Paljudes maades on see juba elementaarne. Saksamaal kuulub pikaajaline psühhoteraapia üldjuhul ka alaealiste kurjategijate rehabiliteerimisprogrammi.
Mis inimeste vaimse tervise ja heaolu eest hoolitsemisel on paljudes arenenud riikides juba norm, on paraku meil ikka alles esoteerika. Tegelikult peaks seda palju olulisemaks pidama, sest vaimne tervis on inimese ühiskonnas hakkama saamiseks vähemalt sama tähtis kui see, et talle antakse süüa, riided ja oma tuba.
Praegune tõdemine, et peremajad ei ole lahendanud paljusid lastekodulaste probleeme, ei tähenda, et peremaju poleks vaja. See tähendab hoopis, et ainult peremajadest meie lastekodude sisuliseks ümberkujundamiseks ei piisa. Sest lihakeha kõrval on inimesel ka hing, mis abi vajab.
Aidi Vallik, kirjanik
