Haapsalu elaniku Sigrid Kalle-Vainola kolmeaastane galgo on üks mõnekümnest Hispaania hurdast, kes päästeorganisatsioonide kaudu on Eestis kodu leidnud.
Teisipäeval seisab Kalle-Vainola, kaks koera rihma otsas, Haapsalu raudteejaama vastas pargis hõberemmelga all. Ühel neist – õblukesel liivakarva Barbaral – on hele mantel seljas. Ta vaatab oma leebete silmadega otsa ja pistab nina pihku. Ei ähi ega rabele. Lihtsalt on. Näib ütlevat: „Olen siin.” Kõigest on näha, et ta tahab olla hea koer, lausa eeskujulik.
Kolmeaastane Barbara on galgo ehk Hispaania hurt.
Ta on üks kümnetest tuhandetest koertest, kelle saatuseks kodumaal on hüljatus või surm. Ta on üks kolmekümnest, kes on MTÜ Galgolekodu kaudu päästetud Eestisse.
Isegi seadus ei kaitse
„Galgosid hüljatakse, sest jahimehel on odavam soetada järgmiseks hooajaks uus koer kui vana toita,” ütleb Kalle-Vainola.
Ajast aega on galgosid puu külge seotud, auto järel lohistatud, kaevu uputatud, üles poodud ja põlema pandud. Või siis nälgivad minema aetud loomad lihtsal
