Erivajadusega laps tavakoolis — hea idee, aga poolik lahendus

Peaaegu kolmandik Läänemaa koolilapsi vajab tavalise õppekava omandamiseks mingisugust lisaabi ja samasugune on seis terves Eestis, kuid koolid on selliste laste õpetamisega hädas, sest tugiteenuste rahastamine on lükatud omavalitsuste kaela ja koolidel ei ole asjaomast õppematerjali.

Mullu oktoobris Läänemaa tavakoolides tehtud küsitlus näitas, et 2033 õpilasest vajab lisaabi 574 ehk 28%. Sellise hinnangu andsid koolid ise ja Lääne maavalitsuse haridusjuht Anneli Vaarpuu peab seda päris objektiivseks.

„Olukord ongi selline,” ütles Vaarpuu.

Kuigi haridusliku erivajadusega (HEV) laps on ka üliandekas laps, sest temagi vajab erikohtlemist, on enamik lapsi siiski sellised, kel on raskusi tavalise õppekava omandamisega. Neid lapsi oli Läänemaal 71% ehk 400 ringis.

Erivajadusega laps vajab koolis tugisüsteemi

Haridusliku erivajadusega (HEV) õpilane on see, kellele on vaja teha tema andekuse, õpiraskuste, terviseseisundi, puude, käitumishäire või pikaajalise õppest eemaloleku tõttu õppetöös muudatusi või kohandusi.

Erivajadusega laps vajab tavalise õppekava omandamiseks tavakoolis lisatuge. Selleks võib olla logopeed, psühholoog, eripedagoog, sotsiaalpedagoog.

Mõni õpilane peab saama õppida kas õpiabirühmas, toimetuleku– või õpiraskustega klassis, või jääma hoopis koduõppele. Vajadusel tuleb muuta õppekava.

„Kool ei ole enam mitte ainult õpetaja ja tema tund,” ütles Vaarpuu. „Paljud lapsed vajavad tugisüsteeme.”

Alles viis aastat tagasi ei olnud tavakoolides lapsi, kes õpivad lihtsustatud õppekava (LÕK) järgi. Nüüd on paari viimase aastaga nende arv tavakoolis hüppeliselt kasvanud.

Üks põhjus on selles, et Eesti haridusjuhid on deklareerinud, et erivajadusega lapsel on õigus õppida elukohajärgses koolis, kui seal on loodud selleks tingimused. Varem õppisid need lapsed erikoolis, Läänemaal näiteks Vidruka koolis.

Nüüd on haridusministeerium andnud märku, et erikoole hakatakse ühendama ja sulgema. Tähtsusetu ei ole, et õpilasi jääb aina vähemaks ja iga õpilane on igat tüüpi koolile allesjäämiseks hindamatu.

Vaarpuu hinnangul on Läänemaa tavakoolid valmis erivajadustega lapsi õpetama. Praegu on kaheksas tavakoolis lihtsustatud õppekavaga lapsi, kuid koolid vajavad ka riigi tuge, nii rahalist abi kui ka nõuandeid.

Riik tellis muusika, aga maksmine jäi koolidele

Kui Vaarpuu kutsel tuli Haapsallu haridusministeeriumi ametnik Tiina Kivirand, et selgitada Läänemaa koolijuhtidele ministeeriumi seisukohti ja sellesuunalist tööd, hakkas see soliidne seltskond mitmel puhul ärritunult sumisema.

Ühelt poolt soosib riik erivajadusega laste õpetamist tavakoolis, kuid raha andma on kitsi ja õppematerjali ettevalmistamine on päris alguses.

Erivajadusega lastele on koolis vaja luua tugisüsteem, palgata spetsialistid ja panna tööle inimene, kes korraldab ja koordineerib seda tööd. See kõik nõuab lisaraha, kuid koolide uus rahastamissüsteem ei luba koolil selleks kasutada riigilt saadavat raha.

On aga nõue, et koolis olgu HEV–töö koordineerija, seadusesse lausa sisse kirjutatud. Nagu ka nõue, et logopeed või eripedagoog, psühholoog ja sotsiaalpedagoog peavad olema lastele kättesaadavad.

Riik aga sotsiaalpedagoogi ja psühholoogi pidamiseks palgaraha ei anna, koolid peavad selle küsima omavalitsuselt. Väikesed koolid ei julge vallavalitsusse selle jutuga minna ja ega asi suuremate koolidega parem ole. Kõigil omavalitsustel on rahaga kitsas.

„Pannakse kohustus, aga rahalist katet sellega ei kaasne,” tunnistas Vaarpuu probleemi.

Puudus on ka HEV–koolitusega õpetajaist. Läänemaal on läbinud 160tunnise HEV–koolituse 65 õpetajat, aga õpetajaid on Läänemaal 400!

Kolmes Läänemaa koolis ei ole ei logopeedi, psühholoogi ega sotsiaalpedagoogi. Uutes oludes vajavad koolid riigilt tuge: koolitust, metoodilist nõu, õppevahendeid.

Kuigi Läänemaal on hinnangute järgi 160 käitumisraskusega õpilast, ei ole mitte üheski koolis neile vastavat klassi. Lihulas ja Wiedemannis on sellised klassid olnud, aga Kuuse tänavale kolinud koolimajas ei ole selleks ruumi ja Lihulas ei ole leitud õpetajat.

Kokkuvõttes võib see tähendada, et kui koolis ei ole spetsialiste ega erikoolitusega inimesi, jäävad erivajadusega lapsed tuvastamata ja vajaliku abita. Mis siis juhtuma hakkab, on traagiline nii koolile kui ka lastele — selle üks näide on Tõstamaa koolis sel teisipäeval avalikuks tulnud video, kus käitumisraskusega poisid mõnitasid õpetajat.

Üks kurbi näiteid on ka tõik, et igal aastal lahkub Läänemaal koolist põhiharidust omandamata kümmekond last. Peapõhjuseks enamasti koolikohustuse mittetäimine.

„Raha ei ole, abi ei tule,” oli Nikolai kooli direktor Aive Saadjärv nördinud, sest vene koolidel on veel ekstra raske leida õppematerjali. „Siin ei muutu niipea mitte midagi,” oli Saadjärv lootuse kaotanud.

„Mul hakkas kohe kergem, et ma ei pea vene keeles õpetama,” lõõpis Lihula koolijuht Janar Sõber vastu.

„Räägitakse kaasavast haridusest, aga vastutust ei taha keegi võtta,” torises üks koolijuht.

„Koolijuht leidku lahendus, aga raha ei anta,” sekundeeris teine.

„Kes tellib muusika, see ka maksab,” näitas kolmas haridusministeeriumi poole.

„Klapime!” pakkus keegi ja üle nõupidamisruumi kajas närviline naerupahvak.

„Eks ministeerium jõudumööda maksa ka,” kaitses Tiina Kivirand oma tööandjat.

Lapsevanem valib oma lapsele kooli

Hariduslike erivajadustega laste õpetamine tavakoolides kasvab terves Eestis.

Tiiu Kiviranna andmeil oli Eestis 2010. aastal tavakoolis 1333 eriklassi, mullu aga juba 1814. LÕK–õppekava järgi õppis Eestis kaks aastat tagasi 412 last, mullu 447. Väikeklasse oli 2010. aastal vaid 47, mullu 628.

Ainuke, mis on suuresti vähemaks jäänud, on koduõppel lapsed. Kui 2010. aastal oli neid 543, siis mullu 254.

Põhjus on karmistunud seaduses, mis lubab koduõppele jääda vaid raske terviserikkega lapsel — näiteks kes ei saa voodist tõusta. Varasemad psüühikahäirete või käitumisprobleemiga koduõppel lapsed peaksid koolis käima.

Haridusministeerium on seisukohal, et lapsel on õigus õppida oma elukohajärgses koolis. Vajadusel peab ta saama õppida ka riigi ülalpeetavas erikoolis.

„Valiku elukohajärgse tavakooli ja erikooli vahel teeb lapsevanem,” toonitas Tiina Kivirand ja möönis, et mõningail juhtudel võib see tekitada probleeme. Kui lapsevanema soov panna laps tavakooli kahjustab lapse huve, võib pöörduda lastekaitse poole.

Suhtumine erivajadusse muutub visalt

Kiviranna sõnul on ta kohanud — eriti vanemate eripedagoogide ja koolijuhtide seas — suhtumist, et erivajadusega lapsed ei peaks tavakoolis õppima, et „kuskil peaks keegi teine nendega tegelema”.

„Kui koolidel ei ole valmisolekut [selliste lastega tegelda], ei aita ka raha,” ütles Kivirand.