Politsei möödunud aasta kokkuvõtet läbib punase joonena narkoteema. Nii palju kui mullu pole Läänemaal kunagi narkokuritegusid avastatud – kasv on olnud enam kui kuuekordne.
Tuleb nõus olla kriminaaltalituse juhiga, kes ütleb, et narkokuritegude avastamine on puhas politsei töövõit, sest vargustest erinevalt ei tule inimesed selle kohta enamasti jaoskonda avaldust kirjutama.
Politseinikud ütlevad ka, et narkokuritegude avastamise arv sõltub sellest, kui palju politsei sellele teemale tähelepanu pöörab. Kas aga ainult?
Kui arvud tähelepanu pööramisega lakke hüppavad, siis näitab see, et narkootikumide tarvtamine on Läänemaalgi palju rohkem levinud, kui me uskuda tahaksime.
Hea, et pea liiva alla peitmine vähemalt selles valdkonnas on lõppenud ja puhtalt ilusate arvude pärast asjale läbi sõrmede ei vaadata.
Narkodiilerite elu võimalikult ebamugavaks tehes on võimalus, et mõnigi noor jätab mõnuained puutumata.
Ma ei alahinda politsei tööd, kuid peamine põhjus, miks narkokuritegude avastamine on lausa kuuekordseks tõusnud, on vist siiski hirmutav tõsiasi, et narkomaania levib vääramatult ka seni mõnuainetest vähesaastatud piirkondadesse. Kurb !
> Narkodiilerite elu võimalikult ebamugavaks tehes
> on võimalus, et mõnigi noor jätab mõnuained puutumata.
Maailma praktika näitab midagi muud: keelustamis-karistamispõhise uimastipoliitika rangem jõustamine toob paratamatult kaasa uimastite hinna tõusu, kuid ei kahanda kuidagi nõudlust. Üks tagajärg on, et uimastid kallinevad ning laia haardega diilerite ja uimastikartellide tulubaas kasvab. Teine tagajärg on, et hakatakse müüma ja tarvitama aineid, mis on seni keelustamata või mida on raskem avastada (s.t kangemaid ja tundmatumaid narkootikume), samuti mandub uimastite kvaliteet, kuna neid hakatakse segama ballastainetega, mille mõju on parimal juhul teadmata, reeglina aga tarvitaja tervisele kahjulikum.