Kuula artiklit, 7 minutit ja 43 sekundit
0:00 / 7:43
Minu Haapsalu aias kasvas pikki aastaid imeilus ja kohev vaasikujuline, sinakas-hallikasrohelist värvi kirju kadakas (Juniperus squamata) „Meyeri”. Ta sirgus üsna ruttu mehekõrguseks ja lisas siis tasapisi sentimeetreid veelgi, nii et mõneteistaastasena oli tal kõrgust juba pea kaks meetrit. Ta okkad olid kadaka kohta suhteliselt pehmed ja oksad kaardusid ülemistest otstest elegantselt allapoole. Ta kasvas ka üsna laiaks – vast umbes poolteist meetrit läbimõõtu. Ühel suvel tegid herilased tema sisse pesa ja siis olin küll mõnevõrra hädas, sest kadaka ümber oli lillepeenar, aga eks sa rohi seda nende tigedike valvsa pilgu all.
Igatahes elas see kadakas mul paganama hästi, kasvas kui kaunitar ja meeldis hullupööra, kuni ükskord tuli väga külm talv. Ma enam ei mäleta, kas see oli 2012. või 2013. aasta talv, mille lõppedes mu imeilus kadakas enam ellu ei ärganud. Kahju oli mul temast muidugi hirmsasti ja ootasin ka poole suveni, et ehk ikka ajab kusagilt veel mõne halja okka. Aga see oli tühi lootus.
Asja aianduskirjandusest järele uurides saingi teada, et kirjud kadakad, eriti Hiinast pärit sordid nagu minu „Meyeri”, olevat külmakindlad ainult umbes –25 kraadini. Noh, Haapsalus
Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!
Artikkel jätkub peale reklaami
Reklaam
