President Alar Karise kõne Kadrioru Roosiaias
Selle suve soojus tuleb laulu- ja tantsupeost. Hoiame seda tuld ja neid värve enda sees alles. Siis on meil, millele toetuda ja mida teistega jagada, ka kõledatel aegadel.
Laulupeol nägime Päris-Eestit. Eestit, kus igaüks saab olla nii ise kui oma. See ongi meie hinge ja olemise kese. Meie ühisosa. Meie fenotüüp. Vabadus olla ise ja vabadus olla oma. Võimalus valida, võimalus ise otsustada.
Oleme otsinud oma lugu ja oleme otsinud oma edu. Tegelikult oleme neid kogu aeg endas kandnud. Eesti lugu on vabaduse lugu. Haridusest ja kultuurist võrsunud, haridusele ja kultuurile toetuv edulugu.
Kahekümnes august kujutab Eesti vabaduse loos üht ilusamat pööret. Meil on rahvana põhjust seda meeles pidada, rõõmu tunda ja täna tähistada. Tänada iseend, kuna kõik me oleme andnud oma ainulaadse panuse Eesti iseseisvuse taastamisel.
Kas mäletate tollaseid tundeid? Vabadus oli 1991. aasta augustiks meis juba sedavõrd sügaval, et sellest loobumine tundus ilmvõimatu. Oskasime raskel ajal rahvana kokku hoida ja ühiselt enesekindlust kasvatada. Nüüd mõistame ja kogeme hoopis laiemas ulatuses toimunu tähendust ja mõju. Kui tollal mõtlesime eelkõige vaid Eestist, siis tänaseks on meie vaade avaram ja vastutus suurem.
Enn Põldroos, taasiseseisvumise sündmuste keskel ja nüüd sel aastal siinsamas, Kumus näituse avanud kunstnik, on tunnistanud, et temal oli vaba Eestit vaja selleks, et olla eurooplane. Kui ta sügaval nõukogude ajal oma nooruses, läbi ime, oli sattunud Firenze linna, siis tema esimene äratundmine oli, et on jõudnud kohta, kus tunneb end iseendana.
Tõepoolest, täna kolmkümmend neli aastat tagasi saime tagasi maailma, kus tohib olla, mõelda ja öelda omamoodi. Selle tugevus tuleneb vabadusest, võrdsetest võimalustest, solidaarsusest. Põhiõiguste kaitsest.
Meie olemus on kirjas põhiseaduses, see kaitseb meie vabaduse piiramise ja liigse ülereguleerimise eest. Rahvas, kes hakkab iseenda õigusi kitsendama murendab, mitte ei tugevda oma kodu. Kõige vähem sobib see kokku aga eestlaste kui vabaduseusku rahvaga.
Meist igaühel on õigus seista oma arvamuse ja veendumuse eest, vajadusel ka koguneda ja avaldada meelt. Aga seda tuleb teha teisi arvestaval ja seadusi järgival moel. Selgitades, mitte solvates. Vaieldes, mitte võideldes. Üksteist päriselt ära kuulates, omavahel suheldes. Vabadusega kaasneb vastutus.
Vabadus tähendab ka vabadust kuuluda kokku. Mitte jõuga vaid vabal valikul, sisemise soovi ja kindla veendumuse alusel. Ärev aeg, mõned põhjendamata jäänud otsused, elu kallinemine ja inimeste majanduslikud toimetulekuraskused on testinud Eesti ühiskonna kuuluvustunnet. Inimeste taju, kas ja mil määral on nad osa riigist.
Nende seas on ka eestlasi, kes on otsustanud oma kuuluvust mujalt otsida. Varasemalt õpetajana töötanud, nüüd välismaal elav Diana Dello on öelnud: “Saame võõrsil vabaks asjadest, mis Eestis häirisid, kohandume kohalike oludega ning keskendume uue elu võimalustele ja võludele. Kuid siis võib tulla aeg, kui meil pole kedagi, kellega rääkida Võhandu jõe ürgorust või Nora Maria Londonist või millestki muust meile olulisest, mida mõistavad vaid teised Eestis elanud ja elavad inimesed, kellega meid liidavad ühised huvid ja tõekspidamised.”
Aga neile, kes soovivad kodumaale naasta, jääb sellest tõdemusest paraku väheks. Tagasitulemiseks tuleb luua tingimused, vaja on ka siinsete valmidust ja toetust.
Maailma õnnelikumad inimesed elavad riikides, kus on külm ja pime, aga kus ei tunta üksinda jäetust. Õnn tähendab kõige muu juures kuuluvust, olla teistele vajalik ja hoitud ja teisi hoidev. Kogukonna toetuse tunnetamine aitab kindlasti meie kuuluvustunnet parandada ja seeläbi nii inimeste kui ühiskonna kindlus- ja õnnetunnet suurendada.
Turvatunne algab kogukonnast. Kuidas ja kas üldse me teineteist tunneme ja tajume? Isegi kui me seda tunnistada ei taha, on meil palju jagada. Ühel on kodus korralik pikk redel ja teisel kuuris töökorras mahlapress. Nii saab kevadel korstna puhtaks ja sügisel õunauputusest lahti. Kes hoiab lapsi ja kes pilli. Keda usaldada metsas seenelkäigul ja kellega sõita kontserdile. Teatakse, tuntakse, hoitakse teineteisel silma peal.
Vabaduse hoidmine vajab pidevat hoolt. Meil tuleb olla tähelepanelik, sest vabadus ja väärtused on surve all terves ilmas ning sellest on saamas demokraatia sõlmprobleem. Tsiteerin politoloog Kristi Raiki: “Demokraatliku süsteemi mõte on, et võime üksteisega vaielda, aga usume üksmeelselt, et teeme seda raamistikus, mis kaitseb meie põhiõigusi ja -vabadusi. Kui meil ei ole enam ühist arusaama, kas vabadused on kaitstud ja mida me vabaduse all mõtleme, siis on demokraatia keerulises olukorras.”
Maailm tervikuna on keerulises olukorras. Vanad konfliktid on üles sulanud ja uued käivitunud, tänaseks on neid erinevates maailmanurkades kokku üle viiekümne. Senised arusaamad ja kokkulepped on mõranemas. Rahvusvaheline õhkkond on pingetest paks. Taas ähvardavad toores jõud ja sunnivõim panna väärtused ja ühised arusaamad pausile.
Meil väikese rahvana tegelikult ei olegi teist teed kui kaitsta põhiväärtusi, mõista konfliktide olemusi üle maailma ning teha koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega. Peame üksteisega rääkima ja oskama kuulata. Kui soovime, et mõistetaks meie muret meile lähedal olevate kriiside pärast, peame mõistma ka teistes maailmanurkades toimuvat. Ka seda, et meie diplomaatia tegelik eesmärk on leida lahendusi, mitte koguda klikke.
Vabadust ja demokraatiat hoiavad elus haridus ja kultuur. Haridus ei anna vaid teadmisi ja oskusi, vaid annab juurde võimalusi teha valikuid, valikud aitavad viia ellu oma soove ja unistusi. Kõik see ulatub tagasi ärkamisaega, pasunakooridesse, laulu- ja mänguseltsidesse, vanavara kogumisse. Iga järgmine põlvkond on pidanud saama eelmisest parema hariduse, kulugu selleks kasvõi terve varandus. Rahva haridus on olnud Eesti edu võti.
Hariduse omandamine uueneb. Sel aastal käivitub tehisaru haridusprogramm ning sammhaaval hakkab tehisaru nii õpetajat kui õpilast abistama. Ilmselgelt muudab tehisaru meie õppimist ja kindlasti ei toimu see üleöö, vaid on pidev areng, misjärel väikestest muutustest kujuneb kokku suur ja oluline. Tehisaru peab kasvatama meie tarkust, mitte rumalust.
Lisaks vabadusele oleme hariduse, teatri, muusika ja raamatu usku. Statistika ütleb, et oleme Euroopas üks enim raamatuid lugev rahvas. Ka kodus on meil keskmisest oluliselt rohkem raamatuid. Loodame, et tänavune raamatuaasta toob juurde nii lugemist kui lugejaid. Ja hoiab raamatukogude kui kogukonnakeskuste uksed lahti.
Ajakirjandusloolane ja museoloog, Eesti kultuuripärandi eest seisnud Krista Aru on nimetanud raamatukogu viiendaks võimuks. „Mäletan hästi Pagari küla raamatukogu, seal olin usin külastaja. Raamatukoguriiulite vahel kuulsin igasugu jutte … Lapsena võtsin sealt küll oma raamatud, lugesin ja sirvisin neid, aga juba siis sain aru, et raamatukogu on nagu mingi keskus,” on meenutanud Krista Aru.
Miks me rahvana loeme keskmiselt rohkem ning käime palju teatris ja kontserdil? Me soovime olla haritud rahvas. Meil on head koolid, oleme saanud hea hariduse. Väga palju saab alguse koolist ja koolivälisest tegevusest, huviharidusest.
Haridus ja kultuur on meie vaimse tugevuse vundament. Haridus ja kultuur peavad teemadena ka ühiskondlikes aruteludes ja riigieelarves tähtsustama. Täna on siin Roosiaias kindlasti palju neid, kes saavad seda olukorda muuta.
Igapäevase, kohati väga valjuks muutuva särina ja surina kõrval, on meil põhjust siiski enda üle rõõmu ja rahulolu tunda. Suures pildis on meil läinud hästi.
Kuigi meie meelerahu tahetakse jõuga röövida, oleme siiski ka ärevusega hakkama saanud. Püüame hoida tasakaalu ka siis, kui kõik ümber kõigub. Meie meel ja rahu on endiselt alles. Teame, et Eestis on turvaline elada, ka lastel.
Maailm tunneb meie ükssarvikuid ja riigid tahavad õppida e-valitsemist. Kuid edasiseks tõusuks, kordan täna veelkord, tuleb meil üles leida uued käigud julgeolekus, majanduses ja hariduses, muuta kõik senisest veelgi nutikamaks.
Eesti edu ei ole midagi ette antut, oleme kõik oma ümber nähtava iseenda mõistuse ja kätega üles ehitanud ja hoidnud. Meie jõud ei ole füüsiline, me oleme toetunud vaimule.
See kõik kokku on meie vabaduse ja edu lugu. Meie tugevus, enesekindluse allikas. Kolmele sambale – vabadusele, haridusele ja kultuurile toetuv lugu, mis hoiab meid inimestena ja riigina koos. See ongi Päris-Eesti, kus on vabadus olla nii ise kui oma.
Soovin teile head iseseisvumise taastamise päeva!
Elagu Eesti!
