Doni ja Dee jõe suudmes asuv Aberdeen oma ligi 200 000 elanikuga on Šotimaa suuruselt kolmas linn ja Šotimaa suurim sadam. 19. ja 20. sajandi esimesel poolel oli Aberdeen ka Šotimaa suurim kalasadam, aga nüüdseks on see au läinud Aberdeenist põhja pool asuvatele Peterheadile ja Fraserburghile.
Et laevandus, laevaehitus ja kalapüük on linnale läbi aegade oluline olnud, sai selgeks ka Aberdeeni meremuuseumis, mida külastasime tegelikult küll alles oma reisi viimasel päeval enne tagasilendu Aberdeenis aega parajaks tehes. Muuseumis, mis, nagu kohapeal selgus, oli külastajatele tasuta, sai läbi mitme korruse näha, kuidas sadam on läbi aegade arenenud ning kuidas laevad ja meremeheelu muutunud. Lõputult palju oli välja pandud kõikvõimalikke laevamudeleid, -maale ja -fotosid. Eraldi osa oli pühendatud vaala- ja samuti heeringapüügile, millega aberdeenlased suures mahus tegelesid.
Ühtlasi on Aberdeeni meremuuseum väidetavalt ainus muuseum Ühendkuningriigis, kus on terve osakond pühendatud naftapuurimisele Põhjameres. Eks selleks ole ka põhjust, sest nüüdseks on Aberdeenist saanud kalastuspealinna asemel Šotimaa energiapealinn. Kui olime muuseumile tiiru peale teinud, tunnistas Sirts, et just naftatööstuse osa avaldas talle kõige rohkem muljet. Mind jättis see seevastu üsna külmaks ja parema meelega vaatasin laevamudeleid.
Esimesel õhtul Aberdeeni linnaga põgusalt tutvust tehes jalutasime meremuuseumist lihtsalt mööda, sest hilise kellaaja tõttu oli see suletud. Tol õhtul oli meie eesmärk jõuda hoopis kunagisse kalurikülla Footdeesse, mida kõikvõimalikes Aberdeeni soovitustes, mida internetist leida õnnestus, kiideti.
Jalutuskäik Dee jõe suudmes asuvasse Footdeesse tundus esiotsa lõputu. Muudkui kõnni ja kõnni – ühel pool hallid majad, millest paljude ustelt võis lugeda, et need olid mingit pidi seotud sadama, laevanduse, energeetika või kaubaveoga, teisel pool piirasid avaramat vaadet aga traataia taga olevad laevad ja sadamarajatised. Silmailu need igal juhul ei pakkunud. Ja siis ühtäkki olimegi kohal.
„Jestas, kui äge,” oli meie mõlema esimene reaktsioon, kui kunagisse kalurikülla jõudsime. Küla, mis iseenesest polnud suur, kaks põiktänavatega ühendatud paralleeltänavat, mida ääristas umbes 80 majakest, tundus nagu kindluse sisehoov. Eks sellel, et ka majade sissepääsud avanesid kvartali sisse, mitte mere poole, oli praktiline põhjus – nii olid need tugevate meretuulte eest kaitstud. Suurem osa maju olid nii madalad, et uksest sisseastumiseks tulnuks vähegi pikematel inimestel kummarduda. Majaesised ja aiakesed oli iga elanik tulede, skulptuuride, ajupuu, mere teemal detailide ja lilledega omal moel kaunistanud.
Footdeed, mida kohalikud hääldavad Fittie, seostatakse Dee jõe suudmega, tegelikult on see nime saanud hoopis aednike kaitsepühaku St Fitticki järgi, kes 7. sajandil olla seal maale astunud. Kuigi kohta mainitakse esimest korda aastal 1398, on kaluriküla sellisel kujul rajatud 19. sajandi alguses, kui kohalik kalurite kogukond sinna ümber asutati. Toona hõlmas kalakülaks või ka kalalinnaks nimetatud küla küll tunduvalt suurema piirkonna. Linn plaanis esialgu kaluritele ehitada kahekorruselised majad, kuid sellele oli kalurid ise vastu, nagu ka sellele, et majades oleksid laudpõrandad. Teise korruse vastu oldi seetõttu, et sinna oleks tülikas võrke ja korve vedada, laudpõrandate puhul aga arvati, et nende puhtana hoidmine on tülikas. Nii kerkisidki kalakülla ühekorruselised muldpõrandaga majad.
Footdeest tagasi linna poole kõndima hakates avastasime, et kalurikülla saanuks ka meeldivamat teed pidi – mööda ligi nelja kilomeetri pikkust rannapromenaadi, mida ääristas ilus liivarand. Tekkis küll küsimus, kas seal ka keegi ujumas käib, sest mõte Põhjamerre suplema minna ei tundunud isegi juuliõhtul kuigi ahvatlev. Küll aga tekitasid koduse tunde promenaadi äärde paigutatud pingid, millele kinnitatud tahvlitelt oli lugeda, et need on paigaldatud kellegi auks või mälestuseks nagu meil Haapsalus, ainult et sealsed pingid tundusid toekamad ja mõnele pingile olid isegi lilled toodud.