Fotod: Andra Kirna
Kui parafraseerida üht tuntud laulukest, kus kitarre asemel on priiuse rüütlil käes hoopis kirjandus- ja kultuuriajakiri, siis see oleks loomulikult Looming.
Nii on üles kasvanud mitmed eestlaste põlvkonnad, muidugi nende, kes raamatut ülimaks vaimsuse edasiandjaks peavad.
Neljapäeval Haapsalu raamatukogu lugemissaali jõudes tundsin kohe mingit erilist fluidumit, milles kohalolijad viibivad. Algul oli see nagu mingi virvendus, aga koosviibimise lõpuks on värin juba üsna suur. Askeldatakse, pildistatakse ja muidugi ei puudu ka Juhan Hepner oma telekaameraga. Huvilisi on kohal paarikümne ligi ja nagu hiljem selgub, astuvad nad kõik ka üles. Natuke kahju, et publikut ehk kuulajaid nagu polegi, aga pigem ongi tegu Haapsalus vaimsust otsiva ja väärtustava rakukesega, kes on ise ilutegijad.