Teisipäeval saja-aastaseks saanud Leida Peegi laual on vaas saja kollase nartsissiga ja sünnipäevalaps kibeleb külalistele kohvi keetma.
Tegelikult on laud lilledest lookas – sada trompetnartsissi ja roosid, roosid, roosid, sünnipäevalapse lemmikud. „Tulge tuppa, tulge tuppa,” ütleb Peek. „No kas saab ilusamat lauda olla?!” Ei saa.
Peegil on hõbehallid juuksed ja terased silmad, tükk maad terasemad kui mõnel noorel inimesel. Ta on üle elanud ilmasõja, Vene võimu, difteeria ja lastehalvatuse. Kahe viimase nahka läks võimalus lapsi saada, aga rõõmsat meelt ei ole temalt keegi ära võtnud ja igas viimaseski asjas näeb ta killukest head. „Mine sa tea,” ütleb Peek, „,vahest on hea, et lapsi pole. Kas neid on vähe, kes lastega riius on.”
Saatus on üks huvitav asi, millest meie siin ahvideplaneelil aru ei saa.
Iga on geenides ka. Kui esivanemad ikka 100 aastasteks elavad, siis on järeltulevatel põlvedel sama.
Just olen kasvatanud 4 last nüüd tule sind keegi vaatama
Lugupeetud Memm, Siin kurtes ei tule lapsed kindlasti külla. Tean omast kogemustest, et inimene on uhke loomuga (enamus). Pigem helista lastele ja küsi kuidas neil läheb? Püsi terve!