Öeldakse, et igal aastaajal on oma lõhn. Eriti eriline lõhn on minu arvates esimesel septembrinädalal. Lõhnab teadmiste ja tarkuse järele, sest käes on kooliaasta algus.
Kellegi jaoks uus algus. Esimese klassi lapse jaoks on see algus põnev, erutav ja veidi hirmutavgi. Aga uhke tunne on see ikka. Kooliteed alustav laps tähendab kogu perele uut algust. See on innustav – küllap siis tahaks ise ka midagi õppida.
Rohkem kui paar aastakümmet tagasi ütles president Lennart Meri koolialguse kõnes: „Üks imeilus Eestimaa suvi on lõppemas ja Eesti lapsed võtavad jälle kätte õpikud. Mitte kombe täitmiseks, mitte moe pärast, vaid selleks, et ühel päeval tunda: olen targem kui mu praegune õpetaja, olen targem isegi emast ja isast ning tean, kuidas muuta paremaks meie kõigi elu.“ Paremini on raske iseloomustada põhjust, miks meil on tänase päeva puhul ootus millegi suure järele.
Täna võiksime meenutada veel kord aega, kui saime vabaks ühiskonnast, mis püüdis meist meist kujundada massiinimest. „Venemaal võite kasvõi sõnnikukoormaga koolimaja uksest sisse sõita, aga see ei pea veel mitte härra Mauruse koolis sündima!“ müristas mäletatavasti koolimehe kirjanduslik kuju A. H. Tammsaare „Tões ja õiguses“.
Ajaloolises tagasivaates võib öelda, et viiskümmend aastat oli sõna tõsises mõttes sõitu sõnnikukoorma otsas ja kirillitsa kaudu antud koolitarkus oli hale vari tegelikust eestipärasest haridusest.
Aitäh õpetajatele, kes seda tarkust jagasid!
ju ise seda tarkust täis