Sirje Toomla: vint-vint-vint ehk halastage lihtsale inimesele

Näe, tädi tõi mulle välismaalt importsaapad – nii võis rõõmustada tavaline seitsme-kaheksakümnendate aastate teismeline.

Praegused keskealised saavad suurepäraselt aru, mida see tähendas, kui sul olid importsaapad: need olid ilusamad, popimad, mugavamad, vastupidavamad – ühesõnaga igatepidi paremad kui poeletil müüdavad kodumaised või vennasvabariikides toodetud jalavarjud. Import ja välismaa tagas vastuvaidlematu kvaliteedi. Ja mis seal salata, enamasti nii ju oligi, kui mõelda jäikadele Kommunaari kingadele, millega piisas vaid põgusalt kokku puutuda, et konnasilmad mühinal kasvama hakkaksid.

Kuid keele puhul: kas iga importpiuks, mis meie tänapäeva lingua franca’st ehk inglise keelest me emakeelde trügib, on kvaliteetsem? Keel muutub kogu aeg, see on paratamatu, ainult surnud keel ei muutu. Kuid kas välismaine on alati parem, kui mõte saab ka eesti omasõnade või vähemalt kodunenud laensõnadega väljendatud?

Nii nagu importsaapad, mis olid paremad poest saadavatest ja andsid kandjale lisaväärtust, nii omistatakse pahatihti ka kõnesse-teksti pikitud võõrkeelsetele väljenditele suuremat ja sügavamat tähendust. Justkui eestikeelsetest sõnadest ei piisaks. Sellist kadaklikku kõnepruuki naeruvääristas August Kitzberg oma kangelase madam Muru kuju kaudu, too lausus oma muu pudrutaolise jutu hulgas: „Las suvi tuleb, siis laps tuleb Tantet besuchima. Kui Erdbeeridreifivad – siis läheme aeda ja naschime.” Ju siis Tante on kuidagi õilsam kui tädi ja Erdbeer täpsem kui maakeelne labane maasikas.

Kadakasakslik ihalus millegi välismaise kui millegi kvaliteetsema, millegi kõrgema järele pole paraku kuskile kadunud. Eks me mäletame veel neid õnnelikke, kes üheksakümnendate alguses said võimaluse veeta nädal või lausa kuu Ameerikamaal, ning kui õnnelik sealt naasis, siis – oh imet! – oli tal keelde sugenenud tugev aktsent, tugevam kui poolsada aastat sealsamas elanud väliseestlastel. Samadel aegadel, kui ettevõtlus sai hoo sisse, kandis nii mõnigi putkamõõtu nännimüügikoht uhket võõrkeelset (või eimingikeelset) nime, näiteks Central, ning ettevõtte nimes pidi ilmtingimata olema mõni võõrtäht, soovitatavalt mitu. Sama suundumust on näha ka praegu, kui Eesti taasiseseisvumisest on möödas üle 30 aasta ja eesti rahvas haritum kui kunagi varem. Vist.

Paar aastat tagasi pani keeletoimetaja nõutult kukalt kratsima Tartu maratoni klubi teade, et nad korraldavad koos üle ilma tuntud suusamaratoniga ka ürituse nimega Tartu Maraton Vintage. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on pesuehtsa retrosõiduga, kuhu on kõik oodatud sõitma kõikvõimaliku eelmise aastatuhande varustusega ehk tünnilaudadest Visu plastikuteni.

Samamoodi pidi keeletoimetaja, uskumata, mida ta näeb, oma silmad sulgema ja jälle avama, lugedes, et ka Haapsalus korraldatakse nüüd peen vintage-üritus: Vintage Weekend. Ka sina, Brutus, võid vaid ohata, kui pärast silmade taas avamist selgus, et tekstis on tõepoolest kummaline võõrkeelne nimi alles, ei olnud see meelepete. Miskipärast hakkas kummitama ka Jorh Adniel Kiire meeleheitlik hüüatus: „Ei-ei, mitte eesti nimi, mitte eesti nimi!” Kadakasakslus on ka mu lapsepõlvelinnas pead tõstnud.

Suur osa sellel üritusel osaleda soovijaid ilmselt ei tea, mida see peen vint-mis-iganes-sõna tähendab, hääldusest rääkimata, ning lugemisega ta teise sõnani ei jõuagi. Siinkohal on paslik meenutada Sass Suumani luuletust samblalõhnaga mehest, kes sõrmega menüüs järge ajades üritab sööki tellida: „Böf böf böf böf… persse. Üks pekikaste.”

Tõsi ta on, et ingliskeelne vintage on tsitaatsõnana meie õigekeelsussõnaraamatus olemas ja justkui „lubatud” sõna. Vahepõikena – keeles ei ole keelatud sõnu, vaid igal sõnal on oma koht ja aeg, kus ja millal seda kasutada. See, kui mingi sõna on meil vaat et pühaks raamatuks peetavas ÕSis kajastatud, ei tähenda, et seda sõna on mõistlik või hea toon kasutada kus iganes. Ka näiteks bemm on ÕSis, kuid BMW salongis müüakse ikka BMWsid, mitte bemme. Sõna kasutamise otsustab eelkõige kirjutaja-kõneleja või siinkohal nimepanija vastavalt oma maitsele, teadmistele, intelligentsile, kontekstile jne.

Õnnetu vintage, mis maakeeli selgitatult võiks tähendada eelmisest sajandist pärit esemeid, millel leitakse olevat väärtus, või sellele ajajärgule omast, tuli meie keelepruuki nii kümmekond aastat tagasi, kui hakati väärtustama taaskasutust ning ammu unustatud vanad esemed tõusid taas au sisse. Mille poolest vintage on täpsem kui eesti keeles kohanenud retro? Raske öelda, sest retro hõlmab kõike vanamoodsat, kuid igihaljast. Ingliskeelses popkultuuris on tõesti eristatud vintage ja retro, kus esimene hõlmab just tervet 20. sajandit ja tõstab esile millegi väärtustamist, retro kitsamalt aga lühemat perioodi, 20–30 aastat kõnesolevast ajast tagasi, ehk rõhk on enam nostalgial. Eesti keeles on sõna „retro” vägagi kodunenud, keegi ei taju seda laensõnana ning mis peamine – igaüks saab sellest aru, omamata eelteadmisi võõrkeelest.

Mulle tundub, et kontekstis, kus täpsem popkultuuriline määrang ei ole tähtis, pole mõistlik kasutada seda tavalisele eestlasele üsnagi võõrast sõna – võiks jätta keele reostamata. Sest iga selline võõrkeelne nimi, mis ikka ja jälle ilmub (sotsiaal)meedias, jätab paratamatult keelele oma jälje. Aga mis kõige olulisem – võiks ju lihtsale inimesele halastada ning nimetada üritust hoopis palju suupärasemalt ja arusaadavamalt, näiteks retronädalavahetuseks, -peoks või millekski muuks retro-sõnaliseks. Jääb meelde ja igaüks suudab välja öelda ka. Vähem pole tähtis ka see, et reklaamplakatid ei riiva kaunis väikelinna miljöös oma võõrkeelsusega silma.

Muidu võib mõnel veel tulematagi jääda, nagu samblalõhnaga mehel jäi böfstrooganov maitsmata.