Nädalaleht Sirp on üritanud vaadata maailma läbi feministlike prillide.
Iseenesest pole selles midagi laiduväärset, kuid küsimus on, kas säärane vaatenurk suudab piisavalt kõike seletada. Nii on üle-eelmises Sirbis (1.04) Eret Talviste ja Birgit Poopuu võtnud nõuks analüüsida sõda läbi feminismi ja dekolonialismi prisma. Ma jätan dekolonialistliku mõõtme siinsest artiklist välja, sest see nõuab eraldi lähenemist, ja keskendun küsimusele, kas sõjal on sugu.
Kui üritada üldistada, siis Talviste ja Poopuu järgi on sõda mehe nägu. „…feministlikud uurijad on välja toonud, et patriarhaalsetes hoiakutes ja omadustes (nende kandjaiks pole siiski vaid mehed) võib näha ka konfliktide juurpõhjust: patriarhaalsed suhted viivad kergesti relvastatud konfliktideni. Just sellised süsteemid lükkavad naised ja kõik teised, kes toksilise maskuliinsusega kaasa ei lähe, teatud sfääridest välja,“ kirjutavad autorid.