Kohe saab läbi aasta, mis tõi küll rõõmu, aga ka hulganisti rahulolematust, ärevust ja tüdimust. Oli järjekordne koroona-aasta, valimiste aasta, ning mida lähemale lõpule, seda närvilisemaks ta on läinud. Kui mitte igapäevased, siis vähemalt iganädalased teated sellest, mis ja kus jälle kallineb, annavad kasvavale närvilisusele ainult hagu alla.
Enne valimisi on sageli tunne, et nendega elu lõpebki. Igasugustele eriarvamustele pööratakse väga palju tähelepanu ning vastase suunas lendavad sõnanooled, mis tihti on kaugel sellest, et neid ära trükkida kõlbaks. Nagu ei peakski nende samade inimestega enam kunagi koostööd tegema. Aga peab, sest valimised on läbi ja nüüd sõltub poliitiku võime lubatut ellu viia sellest, kuidas ta endised vastased endaga ühte paati veenab. Ehk oleks enne järgmisi valimisi seda mõistlik meeles pidada.
See aasta oli ka esimene, kui oli võimalik end koroona vastu vaktsineerida, mis on kahtlemata tore, hoolimata sellest, et saavutatav immuunsus pole osutunud loodetult efektiivseks. Kummalisel kombel on ka võimalus tõvest vähemate kahjudega läbi tulla koht, kus annab karvupidi kokku minna. Eks igal ole oma seisukoht ja õigus ise otsustada. Hämmastuma paneb siiski, et sõbrale nõu andmine kuulutatakse lõhestamiseks või vaenamiseks.
Hea küll, mina arvan teisiti kui sina ja vastupidi, aga kas me ei saaks kuidagi kokku leppida, et kahjustame teineteist või endast erinevate vaadetega inimest võimalikult vähe? Saaksime ehk mõlemad üht-teist teha, et kusagil keskel kokku saada? Kes paneb maski ette, kes teeb süsti, kes ostab kohalikult tootjalt. Ja kes selle vastu on, mida ta siis omalt poolt on nõus tegema?
Järjest saabuvad teated hindade tõusust ja inflatsioonist. Ja taas tegeleme pigem küsimusega, kes on süüdi, kui sellega, mida ette võtta. Mitmes maailmakaares arutatakse valjusti sõja puhkemise üle. Kõik see kokku tundub pehmelt öeldes rusuv.
Paratamatult tuleb meelde nõukogudeaegne multifilm laisast kassist Leopoldist ja rottidest. Leopoldi üleskutse „Ребята, давайте жить дружно!“ („Poisid, elagem sõbralikult!”) tundub aastavahetuseks kõige mõistlikum soov, mis sellest, et multikaloogika järgi ei olnud Leopoldil lootustki.
Aga mida siis soovida sellelt uuelt, kohe-kohe algavalt aastalt? Ikka seda, et koroonaviirus meid ükskord ometi rahule jätaks. Et arstid saaksid rahus inimesi ravida ja inimesed võiksid maskid eest võtta ning vabalt üksteisega kokku saada, reisima minna ja pidu pidada. Et hinnatõus ükskord peatuks ja elekter läheks taas odavaks. Et oleks vähem sõnelemist ja viha. Et oleks huvitavaid kohtumisi, põnevaid raamatuid ja häid filme. Ja muidugi, et Haapsalu Posti tänava remont ükskord valmis saaks ja sealsed puud kenasti suureks kasvaksid.
Head ja ilusat uut aastat!
Sooviks veel konservatiivset valitsust, vähem sahkerdamist linna rahadega ja euroliidust välja- siis pole häda haigustega ega mõistusega !
Posti tn puudega pole mingit muret, sest need ei hakka isegi kasvama, rääkimata suureks kasvamisest! Kõikide ülejäänud hädade vastu aitaks ainult uus konservatiivne valitsus.
Minu soovid on märksa realistlikumad kui Posti tänava puude suurekskasvamine aastaga…Soovin, et Linnavalitsus saaks särasilmselt hakkama nende tuhandete elektritoetuse saajate avaldustega…Kui selleks ka natuke tööd tuleb teha, pole hullu, võtke kasvöi arstidest ja õdedest eeskuju…
Loodan, et see nn.päiksetõusu valitsus kaob sinna kus päike kunagi ei paista…ja soovin Eesti rahvale köike head algaval 2022 aastal…
braavo, seda põhimõtet pakub putja ka alates 2014 a. ukrainale