Aivo Paljasmaa: Eesti naine on Eesti mehest tugevam

Naine peab suutma ülal pidada meest ja kuus last või midagi ligilähedast ütles Karl Kalkun oma tütrele Eesti kultusfilmis „Siin me oleme”.

Eesti naised on Tokyo OMil igati toitmas meie rahva emotsioone ja Eesti mehi nende hulgas. Epeenaiste neljast kuldmedalist (ametlikus arvestuses läheb kirja see muidugi ühe kullana) ja Katrina Lehise pronksmedali saaki ei suuda Eesti mehed enam ületada.

Tallinna vanas lennujaamas toimunud naisvehklejate vastuvõtt oli ülev, väärikas ja omamoodi pompöösne. Avatakt lennujaamas algas taiko-trummide rütmiga, mis mõjus põhjamaise šamaanlikkusega. Kui pärast seda üks meie läbi aegade suurim olümpiavõitja, kes hindab ainult tugevust ja vastase kindlat alistamist, riputas võitnud epeenaiskonna igale liikmele kaela tammepärjad, kerkis tahtmatult meelde Berliini olümpiamängude järgne aeg, kui maadluse raskekaalu kahekordse võitjana saabus isamaa pinnale Kristjan Palusalu.

Pidulik vastuvõtt jäi meelde ka sellega, et ükski poliitik või muidu asjapulk ei ajanud tühja lora, vaid hindas võitjate sisulist väärtust nii Eesti spordile kui ka Eesti kultuurile tervikuna. Muidugi ei jäänud märkamata ka võidu peategelase, Katrina Lehise eriline austamine. Väga meeldiv oli ka naiskonna peatreeneri, Kaido eriline austamine.

Enne võistlusi sai Kaaberma jalavigastuse ja kipsis jalaga pidi ta lavakõrgendikul kogu selle austamisetseremoonia üle elama, endal otsaesine higine. Õnneks kinkis Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart talle Tallinna mõõga, milline auhind on Kaabermal varasemalt olemas. Ta sai sellele toetuda, et mitte üleliia piinata oma lahases vasakut jalga.

Südamesse minev oli aga Katrina Lehise kokkusaamine oma elukaaslase ja väikese pojaga, kes hoidis kramplikult isa kaelast kinni, kui mitmeid päevi läbi teleekraani nähtud ema lõpuks elusalt ja ehtsalt tema ette ilmus. Emal on veel mitmed järgmised päevad täis kohtumisi ja autasustamisi ja kui pisipoeg teda ikka päriselt katsuda võib, küll siis ka pereelu oma tasakaalu tagasi saab. Esimesel hetkel laps nagu pelgas kõike seda ümbritsevat melu ja häbenes veidi talle Hollywoodi stiilis kaela langeda.

Tore oli ka Haapsalu linnapea Urmas Sukles, kes pöördus, nagu tavaliselt, võitjate poole ainult paari lausega ja kinkis neile kõigile nimelised Haapsalu sallid. Need nimed tikiti valmis ilmselt vastuvõtule eelneval ööl.

Eesti naised on Tokyos olnud mehe eest väljas. Näiteks maastikurattur Janika Lõiv pidi 40 konkurendi seas kõvasti pingutama, sest üle kivide ja kändude ronimine ja rattal allalendamine jätab üsna ekstreemse mulje. Tavakodanik viidaks sellelt trassilt ilmselt juba esimesel ringil kanderaamil EMOsse, Janika tuli aga naerusui, pats üle parema õla lehvimas, 17. kohaga finišisse. Viis aastat tagasi alustas see väikesekasvuline Valga tüdruk oma teed maailma parimate sekka ja lubas, et tahab veel kõrgemale jõuda.

17. kohaga lõpetas võistluse ka vibulaskur Reena Pärnat, mis on Eesti vibulaskjate parim koht olümpiamängudel läbi aegade. Väga sisukalt võistles ka rinnuliujuja Eneli Jefimova, kes 14aastase Sillamäe tüdrukuna saavutas 100 meetri distantsil 16. koha. Ujumisspetsid hindavad tema jalalööki üheks maailma parimaks selles ujumisstiilis. Ja kui ilusat eesti keelt see Sillamäe tüdruk räägib, ise rahvuselt venelanna.

Tegelikult oli Eesti parim ujuja siiski Kregor Zirk, kes 200 meetri vabaujumise 13. kohaga päästis meie meeste au. Eesti naistel on veel üks trump tagataskus. Maadleja Epp Mäe on praegu elu parimas vormis. Tänaval temaga kokku saanud spordisõber lausus, et Epp on sellist nägu, et paneb praegu kasvõi Heiki Nabi selili.

Eile algas kergejõustik, mis on alati mängude peaala. Mondo tartaanraja kate tundub väga kiire olevat. Seda näitasid naiste 100 meetri jooksu eelvõistluse ajad. Uskumatult kõrged tulemused olid ka meeste 400 meetri tõkkejooksu esimeses ringis, kus Rasmus Mägi näitas, et ta on võistluseks väga valmis. Nähtu põhjal pole võimatu ka medalivõimalus, mis kosseisu arvates päädiks pronksise autasuga.