Üleilmsesse koroonastatistikasse lisandus 27. jaanuaril esimene „linnuke” Saksamaal. Seal kuskil kaugel Baieris – pealegi kirjutati, et nakkuse edasise levimise oht on olematu. 20. veebruaril istusin Haapsalus köögilaua taga ja lõin käed Taani ansambliga Efterklang, et kümme Luksemburgi eestlast on nende 3. märtsi kontserdil taustalauljatena kohal. Olimegi. 1. märtsil teatati esimesest koroonahaigest Luksemburgis. Ah, üks, ja seegi sissetoodu! Ei saa öelda, et ma üldse ei muretsenud, aga mitte nii palju, et oleks loobumismõteteni jõudnud. Kontsert Luxembourgis möödus meeleolukalt ning keegi ei haigestunud. See jäi Efterklangi suurejoonelise Euroopa tuuri eelviimaseks. 5. märtsil Milanos ja päev hiljem Lausanne’is kohalikud taustakoorid enam lavale ei saanudki.
Jääb ära, ei toimu, lükkame edasi – sellest sai mõne päeva möödudes minu ja miljonite korraldajate argipäev.