Nüüd lõpuks, küünlapäeva ja luuvalupäeva vahel, läkski ilm talviseks. Õnneks ei toonud see külmalaine endaga kahekümnekraadist pakast, nagu tavapäraselt hundikuult võiks oodata. Mul siin jäid ka öised külmakraadid umbes kümne kanti, päevased kolme-nelja kraadi juurde alla nulli.
Usun, et roheliseks paisunud pungadega puud-põõsad said kahjustada, aga mitte pöördumatult. Ning otsakesed maa seest välja ajanud varased külmakindlad sibullilled, krookused, lumekupud ja lumikellukesed, võiksid vähemalt teoorias need külmad välja kannatada. Aga eks see kevade poole näha ole.
Uudishimuga jälgisin teiste aednike blogisid: mida nad teevad, mida ette võtavad, kuidas kaitsevad? Kõige suurema matsu saavad ju arvatavasti need aiad, mis minu omast soojemates kohtades, kus kogu see varakevadine tärkamine ja puhkemine käis juba jaanuari lõpust saadik. Kuid et saabunud külm ei ole iseenesest ekstreemne, ei ole kuskil tegelikult ka paanikat. Tavapärased ämbritäied turvast kasvu alustanud sibullilledele – ja peab piisama.
Rohkem on meelehärmi talikülvi teinutel. Rekordsoe jaanuarikuu meelitas muidugi peenras idanema kõik need porgandid ja naerid, ning neist ei jää pärast kümmet lumeta külmakraadi küll suurt midagi järele. Aednikel, kes külvasid talve alla karpidesse, oli vähemalt võimalik karbid juba nüüd õuest tuppa tuua. Kui seeme mullas juba pakatamas, siis külma ta enam ei kannata. Loodetavasti stratifitseerimiseks neist novembris, detsembris ja jaanuaris valitsenud temperatuuridest ikka piisas. Vähemalt esialgne info on selline.
Minul ei olnud sel aastal ühtegi talvist külvi, kuigi paar korda selle sooja talve jooksul ma seda mõtet siiski heietasin. Noh, tegudeni ma ei jõudnud, sest eks ma olen nende talikülvidega varasematel aastatel juba mänginud ning sellepärast ei ole see mu jaoks enam nii hirmus huvitav. Kuigi ma mõtlen, et võiks ju veel. See on omamoodi nõiduse tunne, kuidas hange alt võib seeme tärgata.
Igatahes on praegu huvitav aeg – aednikud piilumas üksteise tegemisi, et kas on aeg …? Kellel on taimelambid, need igatahes juba külvavad – suvelilli, paprikaid ja muud. Kellel taimelampe ei ole, need veel peavad niisama plaani ja tellivad seemneid kokku. Küll külvata ka jõuab.
Veebruarikuiste külvide juures ongi ju probleem veel see õige valguse puudumine, tärganud taimed jäävad ilma selleta nõrgaks ja venivad välja. Olen seda ise korduvalt kogenud, aga samas vähemalt paprika tahaks kuu jooksul ikkagi mulda saada. Ja ripp-pelargoonid. Ja alatiõitsevad begooniad. Peaksin seemnepoodide kõrval ka lambipoodidesse vaatama ja lõpuks endale midagi ära ostma. Ka toalilledele oleks see talvisel ajal hädavajalik. Just sel nädalal tegelesin oma aknalaua-pelargoonide ja muude toalilledega veidi põhjalikumalt ning nentisin kurbusega, et valguse puudumine teeb nad õnnetuks ja rääbakaks ikka küll.
Et aednike gruppides toimub jälle teatav elavnemine, sellest annavad tunnistust ka järjestikused taimede ühistellimused välismaalt. Ma olen suutnud viimase nädala jooksul osaleda neist kahes – ühes kiviktaimlataimede tellimuses, sest mu sügisel rajatud uhiuus kivila vaja muidugi nüüd ka asustamist (sügisel jõudsin sinna istutada kõigest kaks mäestikulaugu ja paar-kolm mägisibulasorti), ja samuti ei suutnud ma näppe eemal hoida aiaorhideede tellimusest. Selle kaudu peaks minu nulgudetagusesse varjupeenrasse jõudma kaks kaunist kuldkinga: valge punaste täppidega ‚Ulla Silkens’ ja tinglikult tumepunane ‚John Haggar‘. Kaks kaunist sorti istutasin ma sinna juba eelmisel aastal, ning enne oli mul olemas kena puhmas seda meil levinud ja kõige tavalisemat kollase „kinga“ ning pruunide „paeltega“ kuldkinga (Cypripedium calceolus).
Ühistellimustega üldse on kaunis raske mõõdukat joont pidada, sest aednikud kipuvad vastastikku üksteist julgustama. Näiteks seekordse sooja (ehk olematu) talve tulemusel takka kiitma üksteise lootusele edaspidi siin ära talvitada üpris, üpris külmaõrnu liike. Nii et selle kevade ohtlik tendents kipub olema, et vastastikusel õhutusel tellitakse aeda palju hoopis soojemate kliimatsoonide taimi, mis normaalsel talvel aga esimesel võimalusel saba panevad.
Nii et ma pean püüdma säilitada kriitilist meelt ja iseseisvat mõtlemist.
