Vähestel inimestel on omadus panna sind olema iseendast parem. Anneli suutis mind panna unustama oma skeptilisust rahvatantsu suhtes. Kui ta oma haigusest teada sai, oli tal kindel soov veel üks kord tantsupeol osaleda. Aga kuna ta ei tahtnud üksi Leigaritesse minna, siis ärgitaks ta meie toonast kolleegi Marii Karelli ja mind kaasa tulema.
Nii avastasime Mariiga end algajate rühmast, kus meil tuli sageli omavahel tantsu keerutada. Siis murdsin ma suusamäel põlve ja sinna minu tantsimine jäi. Anneli tegi aga oma unistuse teoks ja käis peol.
Kord korraldas Anneli nii, et Viljandi folgil keerutasime temaga kahekesi rahvasummas põrgukuumuses paljajalu polkat ja reinlendrit, nii et päkad välkusid. Talle polnud probleem panna isegi minu kaasa tantsuklubis šoti tantsu tantsima. Ja iiri riili suutis ta tantsida ka Valli baaris.
Kord minu sünnipäeval Pärnus meie hoovis, kui isamaaline laulukava oli taas läbi lauldud, otsustas Anneli üksipäini maha tantsida Tuljaku – tantsis, laulis ja samal ajal tõusis päike.
Sellisena ma tahangi teda mäletada – kui vaja, tantsib ka üksinda terve tantsupeo maha.
Piret Tali
ajakirjanik
