Eemalt vaadates võib paista, et Riisipere–Rohuküla raudtee taastamise eestvõitlejad on üks kamp idealiste või populiste. Ei tule seda raudteed Läänemaale, meid on selleks liiga vähe.
Läänemalt vaadates tundub raudtee tõesti midagi liiga suurt ja kallist. Ent Viljandi–Türi 52 kilomeetrit remonditi vähem kui aastaga ära, ilma et oleks olnud suurt kära või pikka arutelu. Alles neil päevil taasavati raudtee Piusa koobasteni, küll esialgu vaid suve– ja sügisesõitudeks.
Mille poolest läänlased viletsamad on? Tallinnast Riisipereni remonditakse elektriraudtee nii hästi ära, et tuliuued elektrirongid saavad seal tuleva suvest kihutada 120 km/tunnis. Kas see ei tundu pillamisena, kui nii uhke raudtee lõpeb ära Riisiperes, mis ei ole ei maakonna– ega logistikakeskus. Miks ei võiks see tee minna 50 kilomeetrit edasi ja ühendada maakonnalinna pealinnaga; ning veel 12 kilomeetrit, et Rohukülas saaksid kiire ühenduse ka hiidlased ja vormsilased? Nii hea raudtee loob uusi võimalusi ka tööstuspargile Kiltsi sõjaväelinnakus, mida kavandavad Ridala vald ja Haapsalu linn.
Kui midagi ei muutu, jätkub Läänemaa tühjenemine. Raudtee võib seda protsessi pidurdada või isegi pöörata. Kui Helsingi ümber linnad kasvavad, miks seda ei või juhtuda Tallinna tagamaaga. Haapsalu, kui ta jääb Tallinnast vaid tunnise rongisõidu kaugusele, võib muutuda ahvatlevaks elukohaks.
