Heiki Kranich: Eesti vajab täiesti uut maksusüsteemi

Eesti riigi praeguse maksusüsteemi üks loojatest, Reformierakonna kunagine peasekretär ja mitmekordne minister Heiki Kranich leiab, et vanal kaardiväel on aeg poliitikasse tagasi tulla, sest riigivanker ähvardab vägisi kraavi keerata.

Te olete 15 aastat poliitikast eemal olnud. Mida te selle aja jooksul teinud olete?

Olin eraettevõtja, kes konsulteeris teisi firmasid. Selle käigus selgus, et kuigi mina otsustasin lahkuda poliitikast, siis poliitika ei otsustanud lahkuda minust. Kui erinevates omavalitsustes oli vaja kooskõlastust või allkirja, oli mu poliitiline minevik risti ja põiki jalus. Minul tekkis sellega alati mingi tohutu jama – omad ei julgenud, sest äkki keegi süüdistab korruptsioonis, teised lihtsalt ei tahtnud allkirja anda. Tookordne Eesti saadik Aivo Orav Bulgaarias kutsus mu sinna ja nii konsulteerisingi mitu aastat Eesti ettevõtjaid Bulgaarias ja hiljem Makedoonias. Seal minu CV mind ei seganud, vastupidi.
2009. aastal sai minust Eesti Loto juhatuse esimees. Siis algaski Eesti Loto aeg, mis kestis eelmise aastani.

Te olite kolm perioodi Eesti Loto juht, neljandaks perioodiks teid enam ei valitud. Kas see oli ka üks põhjustest, miks te otsustasite poliitikasse tagasi tulla?

Ega ma ei ole poliitikat vahepeal nurka visanud.

Te ütlesite ju neli aastat tagasi, et tipp-poliitikasse te enam ei tule?

Selle asja nimi on Never say never. Ma olen poliitikat jälginud ja oma erakonnakaaslastega suhelnud üsna regulaarselt. Vahetevahel nende kallal porisenud, kui mingi asi mulle ei meeldi ja õlale patsutanud, kui midagi on hästi välja tulnud. Aga erakonnal on vahepeal olnud segased ajad ja ma arvan, et vanal kaardiväel on aeg tagasi tulla.
Teiseks – see, mis on sündinud viimase valitsuse ajal, on mind kurvaks teinud. Eesti maksusüsteemi loomise puhul ma ei pea enda osa üldse mitte väikeseks. Et see hästi toimiv, lihtne, vähe administreerimist vajav maksusüsteem pea peale keerati ja tehti sellest karistusmeede neile, kes rohkem pingutavad, ei ole aktsepteeritav. See tuleb ära muuta.

Kas teid kutsuti koju tagasi või koputasite ise uksele?

Eks mulle on ikka enne valimisi õlale koputatud, et mis sa teed – kas tuled? Sel korral ma ütlesin „jah“, nüüd ma tulen. Kui neid vahepealseid segadusi ja jama maksusüsteemiga ei oleks olnud, võib-olla ma oleks jälle vastanud „ei“.

Mis kõikide nende aastate jooksul Reformierakonnas muutunud on? Erakonnast on ju ka parajad tormid üle käinud.

Erakond on kasvanud. Sel ajal, kui mina olin erakonna peasekretär, oli erakond palju lihtsamini juhitav. Inimesi oli vähem, entusiasm oli kõigil väga palju suurem. See oli äge aeg.
Aga vahepealsed sündmused Reformierakonnas on mind ka murelikuks teinud. Et esimehe valimise kampaania ajal hakatakse üksteist erakonna sees mustama, ei ole ilus. Tänaseks on kõik sellest palju õppinud, solvumised alla neelatud ja aru saadud, et nii jätkates on võimalik organisatsioon ainult hävitada.

Kas te Kaja Kallasesse usute?

Usun ikka! Ma olin seda meelt, et ta oleks võinud ka varem (esimeheks – toim.) tulla, aga täna ma saan aru, et siis oleks tal olnud palju raskem. Praeguseks on tal olemas nii riigikogu kui ka Brüsseli kogemus. Praegu ma vaatan hea meelega, kuidas Kaja läheb päev päevalt järjest paremaks.

Aga sisetülid?

Sisetülid kaevati Kaja tulekuga maa sisse. Mis kellegi hinges toimub, ma muidugi ei tea, aga see on kokku lepitud, et sellist jama mitte kunagi enam ei korrata.

Te olete olnud rahandusminister ja ka keskkonnaminister. Mida te arvate praegu maksudega toimuvast?

Mis maksudega mängimisse puutub, siis see tulumaksumuudatus tehti ju puhtalt sellepärast, et tuleb teha teistmoodi kui Reformierakond. Kasvõi väga halvasti, aga kindlasti teistmoodi. Tulemus on see, et inimesed, kes rohkem pingutavad, on kõrgemalt maksustatud ja saavad sisuliselt riigi poolt karistatud.
Ma olen alati toonud sellise näite. On kaks puuseppa. Üks teeb kuu ajaga ühe kapi ja teenib 500 eurot, teine pingutab rohkem ja teeb kaks kappi. Miks teda kõrgemalt maksustatakse? Üks lihtsalt pingutab ja hoolib oma perekonnast rohkem.
Miks nii tehakse, on pigem juba ideoloogiline või filosoofiline küsimus. Reformierakond ei pea õigeks edasipüüdlikkust maksustada.

Reformierakonna üks valimislubadus on, et iga maksumaksja jaoks on 500 eurot tulumaksuvaba. Kust tuleb selle lubaduse rahaline kate?

On olemas üks väga hea plaan, mis on rahandusministeeriumis küpsenud – teha riigieelarve 0-baasilt. Siiani on tehtud nii, et võetakse ette eelmise aasta eelarve, tehakse kuskil mingeid muudatusi, antakse kuhugi juurde ja kuhugi antakse vähem.
Riigiasutuste vahel on väga palju dubleerimist, kasvõi näiteks erinevate andmebaaside haldus – igaüks nikerdab enda omaga ja koostööd liiga palju just pole. Funktsioonide dubleerimine on see koht, kus Eesti riik raiskab iseenda ülal pidamiseks liiga palju raha.
Aga selle ümber tegemine on suur töö, mida ühe aastaga ära ei tee. Samas on see väga oluline komponent ka riigireformi teemas, millest enne valimisi liiga palju ei räägita, aga pärast valimisi hakatakse kindlasti vaidlema.

Kas 500 tulumaksuvaba eurot on siis reaalne nelja aastaga üldse ära teha?

Peab saama. Ja peab saama kiiremini, sest viimasel, valimiseelsel aastal hakatakse jalga väristama. Ja kui siis tuleb võimule teistsugune koalitsioon, läheb kõik jälle tühja.

Mis selleks teha tuleb?

Tuleb hinnata ära, mis on kõik need ülesanded, mille riik on kanda võtnud; millised institutsioonid neid funktsioone katavad ja miks mõned katavad neid topelt ning kui palju seda kõike tegelikult vaja on.
Kui ma olen ühe korra riigile oma andmed andnud, miks siis peab mõnes teises ametis neid jälle uuesti andma? Vaadake maksuameti tuludeklaratsiooni täitmist – kolm klikki ja tehtud. Nii peaks olema kõigi riigi teenustega.

Kui palju raha nende ümberkorralduste tulemusena võiks vabaneda? Mingi osa ametnikest kaotab selle tõttu ilmselt ka töö?

See on kohvipaksu pealt ennustamine. Kõigepealt tuleb teha need analüüsid, millest ma rääkisin. Neid teevad tõenäoliselt needsamad ametnikud ise.
Mis kogu riigireformi puhul mind natuke hirmutab, ongi see, et kõikide otsuste taustal hõljub see, et poliitikutel peaks olema vähem otsustusõigust. Aga miks me siis valime neid üldse?! Valimegi selliseid jalaväristajaid, kes vajutavad ainult nuppu? Aga mille kohta nuppu vajutatakse, ei viitsita isegi läbi lugeda. Nii ei käi need asjad. Aastal 92 ei olnud nii. Oli täiesti teistmoodi. See poliitik, kes Toompeale valitakse, peab tundma selget vastutust selle eest, et ideed, millega enne valimisi välja tuli, tõepoolest ka ära tehtaks. Tegelikult peaks olema poliitikutel kontroll ametnike üle, mitte vastupidi.
Mitmed poliitikud on rääkinud, et kui uus minister tuleb majja, topitakse esimese asjana tema kalender kõikvõimalikke asju nii täis, et nõrgem inimene kaotab pea. Tugevama ministri jaoks ei ole valiku tegemine probleem – seda teen, seda ei tee.

Lugesin teie programmist, et pärast seda, kui 500 tulumaksuvaba eurot on ära tehtud, kehtestab Reformierakond maksurahu, et valmistada ette ümberkorraldusi maksustamises. Mis teil plaanis on?

Siin on vaja maha pidada üks põhimõtteline vaidlus – mida maksustada? Tulumaks on minu hinnangul üks kõige ebaõiglasem maks, mis üldse olla saab. Kes teeb midagi, seda karistatakse. Kui me maksustame tulu, kas see on kõige otstarbekam? See on väga tõsine vaidlus ja ma ausalt öelda praegu ei julge selle vaidluse peale veel mõelda. Aga eks oma olen mõmisenud juba mõnda aega, et tänane maksusüsteem on piltlikult öeldes esimese maailmasõja aegne. Maailm on muutunud. Maailmas on aegade jooksul ikka maksustamist muudetud, kui on avastatud, et see enam ei tööta.
Minu hinnangul oleme jõudnud sinnani, kus meie maksusüsteem veel otseselt ei karju, aga on lähituleviku küsimus, kui selle asjaga võib minna väga valesti.

Kas mõnes riigis on maksusüsteem, millest Eesti võiks teie hinnangul praegu eeskuju võtta?

Tuleb teha sama moodi, nagu me tegime aastal 1993.

Teeme ise ja esimesena?

Jah! Tegime ise ära. 1993. aasta detsembris võeti tulumaksu seadus vastu. Ma ei ole enne näinud sellist asja, et ühe seaduse vastu võtmise puhul riigikogus plaksutatakse. Ma olin kaasettekandjana puldis, kui oli hääletus. Kõik tõusid püsti ja aplodeerisid. See oli võimas tunne. Selliste hetkede nimel tasub teha ja toimetada.

Järgmine teema – tööjõumaksud, mille kohta öeldakse juba ammu, et need on talumatult kõrged.

Jah. Jällegi tuleb vaadata, mis on tööjõumaksude teine pool – pensionid ja haigekassa. Pensionid tuleb välja maksta, haigekassa finantseerimist ära jätta ei saa. Aga on küsimus, kust kohast me haigekassat finantseerime – kas sotsiaalmaksust või leiame finantseerimiseks mingi teise allika. Kui haigekassat finantseeritaks otse riigieelarvest, maksaks tööandja 13% vähem makse ja tekiks võimalus ettevõtte tulude suurendamiseks või palkade suurendamiseks.
See on teine põhjus, miks Eestil oleks vaja 0-baasiga eelarvet, et alustada algusest. Me peame oma riigile sisuliselt auditi tegema: kohustused, institutsioonid, rahalised võimalused.

Mida teha pensionisüsteemiga? Kas seda praegust on võimalik nii palju remontida, et valitsemistasud ja inflatsioon kogutud raha selleks hetkeks, kui inimene pensioniikka jõuab, peenrahaks ei muudaks?

Et fondihaldurite tasud on nii pöörased, on mulle täiesti arusaamatu. Ma ei tunne seda valdkonda liiga hästi, aga minu meelest oleks normaalne, kui fondihaldur saaks tasu selle pealt, palju ta on raha kasvatanud, mitte selle eest, et raha põleb, aga tema võtab oma tüki ikka ära.
Et II sammas jagada inimestele kätte, on püksi laskmine – alguses on soe ja märg, pärast on külm ja märg. Väga halb. Kui inimesed pensionile jäävad, pole neil seda piskutki, mis II sambast juurde tuleb.
Ka II samba vabatahtlikuks tegemine on hukatuslik tee. See näib ilus ja tore – homme ostan kaks porgandit rohkem, aga ülehomme on hambad.

Nii et teie hinnangul on võimalik praegust süsteemi remontida?

Seda peaks tegema.

Piirkondlikud maksuerisused – jah või ei?

Ei. Kunagi olid, aga see on maksusüsteemi keerukamaks muutmine ja efekt on pehmelt öeldes tagasihoidlik. Riiklike toetuste kaudu saab regionaalset arengut paremini toetada. Täna on meil mitu rahajagamise kontorit, mis on ülimalt bürokratiseerunud – KIK, PRIA, EAS, lisaks jagavad ministeeriumid ka ise toetusi. Selle asemel peaks olema üks riigi instrument, mille kaudu toetatakse ettevõtluspoliitikaid. Miks neid kolm peab olema? Seni on muidugi kõik katsed neid kontoreid kokku panna äpardunud.

Praegu ei suudetud kokku panna isegi keskkonnaametit ja keskkonnainspektsiooni.

Mis on jälle arusaamatus. Kui vaatame seda, kui suureks need ametid on paisunud – kas neil on tegelikult nii palju funktsioone?

Te olete keskkonnaminister olnud. Kas on?

Ma tahan selle rehkenduse ära teha – see juba näitab midagi.

Kui te Haapsalus ringi käite, mis teile silma hakkab – positiivset ja negatiivset?

Haapsalu on väga hästi ära tabanud selle, et aastas on kolm suvekuud. Need on täis pikitud kõikvõimalikke üritusi ja tegevusi. Mulle Haapsalu väga meeldib. Põhjus on ilmselgelt muidugi ka nostalgiline. See võibolla segab ka nägemast asju, mis on valesti.

No üks asi on kahanev rahvaarv ja heade töökohtade puudus. Kas teie hinnangul on reaalne, et langus pöördub tõusule?

See pole mitte ainult Haapsalu, vaid kõigi ääremaade probleem – suured keskused tõmbavad inimesed lihtsalt ära. Kõigepealt tuleb meil muidugi rongiliiklus taastada.

Kas te usute, et Haapsalu raudtee taastatakse?

No Koit Uus on väga järjekindel mees. Raudtee oleks ammu juba valmis, kui tal oleks lastud seda teha.
Raudteel on muidugi kaks otsa. Tuleb palju rohkem inimesi Haapsallu, aga Haapsalu inimestel saab olema ka palju lihtsam käia Tallinnas.

Siis terendab ikkagi see perspektiiv, et Haapsalu noored kõrgharidusega spetsialistid peavad jätkuvalt pealinna suunas vaatama?

Ei pea. Kui neil endal kael kannab ja riik vähegi hoolib, saavad nad ka siin oma tegevuse püsti panna. Peab lihtsalt olema mõtteid, mida teha.

Heiki Kranich

Sündinud 9. oktoobril 1961 Haapsalus
Lõpetas 1980 Haapsalu 1. Keskkooli ja 1991. aastal Leningradi Elektrotehnilise Sideinstituudi
Valitud riigikogusse 1992 ja 1995
1994 oli Reformierakonna asutaja
1995 – 1999 Reformierakonna peasekretär 1993 – 1998 Eesti Panga nõukogu liige
1994 rahandusminister
1999 – 2003 keskkonnaminister
2009 – 2018 Eesti Loto juht