Muljeid Haapsalu Big Bandi kontserdilt 20. augustil Haapsalu kuursaalis.
Tänu taevataadile, kes taasiseseisvumispäeval veekraanid lahti kallas, tekkis võimalus linnuses edasi lükkunud „100 Valge Daami” proovi asemel maitsvat kontserti kuulata.
Arvan, et olen hiljuti Haapsalu Big Bandi esinemistele sattunud märksa sagedamini kui keskmine läänlane. Hoolimata sellest, et rallin ise suure osa aastast Kesk-Euroopas eestlaste lauluvankriga ringi, kasutan ära iga võimaluse. Sest nad mängivad nii hästi! Ma ei ole andunud puhkpillimuusika austaja, kaugel sellest, aga dirigent Aarne Õunapuu juhatusel on Haapsalu Big Band jõudnud tasemele, et mu kõrvad ja süda on avali. See pole pelgalt seetõttu, et naabripoiss, koolivennad, sõbrad-tuttavad mängivad – ma ei tunne praegusest koosseisust kaugeltki kõiki. Räägin muusikast, klappivast ansamblimängust, instrumendi heast valdamisest, kaasakiskuvast repertuaarist.
Kohe esimene lugu – Siim Aimla „Big Big Bäng” tõmbas lõunapeo käima. Repertuaaris oli tosin lugu – peamiselt svingiklassika, eelmise sajandi filmidest ja kontserdilavadelt tuntud laulud, autoritest esindatud vanameistrid Antonio Carlos Jobim, Duke Ellington, Bart Howard, John Coltrane, Dave Parker, Ray Henderson jt, sekka noorema põlve loomingut (Jesse Harris). Ainsa kodumaise autorina pääses kavva Arne Oidi „Kaks kuukiirt mu toas” Ülo Mälgandi seades, laulusolistiks Piret Tatar.
Maitsekaid pillisoolosid esitasid Jaak Vasar (trompet), Madis Kari (klarnet), Indrek Varend (tenorsaksofon), Aigar Kõrgesaar (kitarr) ja Mattias Mutso (trummid). Järgmiseks kontserdiks tasub soleeriva saksofoni jaoks üks mikrofon lisada – aimasin, et hästi mängis, aga mahe pill jäi lavakaare all, mis heli noaga pooleks lõikab, kaugeks. Aukartustäratavalt pikk oli tromboonide pink.
Haapsalu kuursaali akustika on keeruline ning laulda koos puhkpillikoosseisuga ilma võimenduseta ei saa. Järgmisel korral võiks kaasas olla üks lisahelimees, kes hoiab asja kontrolli all, kui teisel on käed pillimänguga kinni. Laulusolistideks olid Piret Tatar, Veronika Tamm ja Ivar Malmet. Piret Tatar on äärmiselt võluva häälega laulja, aga seekordne saatekoosseis eeldanuks rohkem power’it. Tantsubändide karastusega Ivar Malmetil oli nüüd juba parem džässitunnetus kui talvel kuuldud kontserdil. Minu südamesse laulis end seekord kõige rohkem Veronika Tamm, kes peale laulmise bigbändis ka klaverit mängib.
Ei tasu karta, et kui esineja nimes on „Haapsalu”, siis see tähendab kohe põlveotsa pasunakoori. Tulge ja hüüdke ka „Hea bänd! Hea bänd!” – nad on seda väärt. Selleks on võimalus juba täna, 25. augustil kell 19 promenaadi tantsupaviljonis.
