Vaatasin hiljuti filmi „A plastic Ocean” („Plastist ookean”, 2016), mis vapustas mind sügavalt. Ajakirjanik Craig Leesoni dokumentaalfilmis näidatakse kaadreid merelindude lahtilõigatud kõhtudest, mis on paksult plastitükke täis. Näha, kuidas vaal sureb piinarikast surma koos planktoniga organismi sattunud plasti tõttu, on väga jube! Maailma ookeanid on täis plastiprahti, mille on sinna visanud viimased põlvkonnad. Globaalne plastireostus tapab loomi ja linde ning vastutus lasub meil.
Plasti tootmine on plahvatuslikult kasvanud poole sajandiga. Kui veel 1950. aastal toodeti maailmas kokku 1,5 miljonit tonni plasti, siis 2016. aastaks oli see arv kasvanud 335 miljoni tonnini. Kasv on 223kordne! Võib öelda, et nii, nagu inimkonna ajaloos on olnud kivi-, pronksi- ja rauaajastud, oleme meie siia planeedile sattunud elama plastiajal. See on kõikjal.
Mäletan hästi, kuidas veel 1990. aastate alguses olid kilekotid defitsiitne, hoolega hoitud kraam. Need olid tõelised taaskasutustooted. Kui kauni ilupildiga poekilekott mustaks läks, pesti see puhtaks, kuivatati ära ja volditi pärast ilusti kokku. Lastena Soomes jalgrattamatkal käies imestasime suure poe puuviljaletis, et kilekotid on tasuta. Võtsime neid siis kohe mitu! Sellele on küll tagantjärele naljakas mõelda, aga tegelikult puutusime esimest korda kokku plastiajastu ühe sümptomiga. Ei läinud kaua, kui plastpakenditesse hakkas uppuma ka kapitalistlikuks muutunud Eesti.
Möödunud aastal avaldatud USA teadlaste arvutuste järgi on pärast teist maailmasõda toodetud üheksast miljardist tonnist plastist prügiks muutunud seitse. Sellest on taaskasutatud vaid üheksa protsenti, valdav osa on kuhjatud prügimägedele. Maailma merevetesse jõuab igal aastal umbes kaheksa miljonit tonni plastprügi, mida praeguseks hulbib ookeanides juba üle 300 miljoni tonni.
Sajad mereliigid on plastireostuse tõttu väljasuremise ohus, 90 protsendil merelindudest arvatakse kõhus olevat plastitükke. Ennustatakse, et aastaks 2050 on maailma meredes rohkem plasti kui kalu. Ka meie sööme omale seda toiduahela kaudu sisse, saades „boonusena” kaasa kemikaale, mida plast hästi kinni võtab. Inimorganismile võib nende sissesöömine endaga kaasa tuua näiteks hormonaalseid muutusi, vähi- ja viljatuse riskide kasvu jne.
Umbes üle poole Läänemerre jõudvast plastiprügist pärineb otseselt seda ümbritsevate riikide elanike kodumajapidamistest. Merre ei satu ainult rannikurahva plastiprügi, seda kannavad sinna ka jõed ja reoveepuhastusjaamad, mis ei suuda välja sõeluda mikroplasti. Eelmise aasta lõpus leidis Taani Kopenhaageni ülikooli magistritudeng imepisikesi plastitükikesi iga viienda analüüsitud Läänemere kala organismist – uuringus lahati üle 800 heeringa ja kilu. Suur osa neist osakestest pärines kusjuures plastist tehtud riietest, eriti fliisist, mille pudemed jõuavad merevette pesumasinate kaudu.
Mida siis teha? Muidugi algavad muutused teadlikkuse kasvatamisest ja igast inimesest enesest. On tore, et järjest enam populariseeritakse pakendivaba tarbimist ja näiteks Stockmann teatas äsja ühekordsete puuviljakilekottide tasuliseks muutmisest. Ka Eestis on üksikuid turge ja poode, kust saab toitu koju kaasa osta oma potsikusse. See on aga täiesti marginaalne ja haruldane ostupraktika. Vanasti oli tavaline, et piimamees täitis tühjaks joodud klaasist piimapudelid, nüüd näib kile- ja plastpakendivaba maailm kauge ja võimatu utoopiana.
Pakendite üleküllust saab piirata ka riik. Näiteks Rwandas on üldse keelatud mittelagunevate kilekottide sissevedu ning need konfiskeeritakse piiril. Mitmetes riikides on plastpakendite ringlust aidanud vähendada maksude kehtestamine. Seda lähenemist üritati eelmisel aastal edendada ka Eestis, kui valitsus saatis riigikokku eelnõu, millega plaaniti luua täiendav pakendiaktsiisi liik pakendite maksustamiseks nende turule toomise hetkel. Kuid et riigis valitseb valimistevaheline „maksupuhkus”, seiskas IRL kava.
Plastiajastu inimestena peame tõsiselt mõtlema sellele, millise planeedi me pärandame oma lastele. Me oleme kõigest mõne põlvkonna vältel reostanud Maa mittelaguneva plastiprügiga, mis hävitab keskkonda, tapab loomi ja linde ning mida me ise sööme iga päev toiduga sisse. Mõelge sellele, kui teie käsi haarab järgmine kord poes juba mitmenda kilekoti järele.