Olles jälginud juba pikemat aega Haapsalu linnagaleriis pakutavat kunsti ja galerii kuraatori moodsa kunsti suunas kallutatud maitset, ajendas mind kirjutama viimane kunstitudengite näitus „Kui ma elust peaks ärkama?” Haapsalu linnagaleriis. Poodud imikud!
Mul ei ole midagi selle vastu, et noored kunstnikud saavad ennast avada ja vaatajale näidata, kuid paljudel vaatajatel on tekkinud küsimus, kas tänapäeva kunst peabki olema selline, et külastaja ehmataks juuksed püsti või ei saaks miskit aru, mida kunstnik on püüdnud kujutada ja mida ta tahab oma teosega öelda.
Suvel 2017 olid mul külas kunstihuvilised, selle ala tuntud inimesed välismaalt. Haapsalu linnagaleriis oli välja pandud ruumitäis rannatoole. Valvur ütles, meil on seekord eriline kunstinäitus, võite isegi pikutada. Absurd! Me tulime ju Eesti kunsti vaatama. Õnneks oli samal ajal kultuurimajas Haapsalu fotograafide fotonäitus.
Sügisel käisin veel mõned korrad vaatamas, mida kunstigaleriis pakutakse. Kahjuks ei näinud ma peale midagi muud peale üksikute värvitoonide, rippuvate paelakeste ja maas lebava prügi. Ka ei näinud ma ühtegi vaatajat. See tundub hullumeelsusena, mida toodab tänapäeva kõrgem kunstikool.
Mul tekib küsimus, kas meie keskealine ja vanem põlvkond, kes on harjunud nägema kunsti kunstis, kus on äratuntavalt päikest, müstikat, rõõmu ja positiivset energiat, ei saagi enam „akadeemilisest kunstist” aru? Mis toimub? Kas uus kunst on nii kõrgel tasemel, et lihtne vaataja ei peagi aru saama, nagu ütles teles üks kunstitudeng.
Haapsalus on palju häid, arenevaid kunstnikke, keda millegipärast tõrjutakse eemale, sest galerii on akadeemiliste päralt. Õnneks toimus viimati Haapsalu ja Saaremaa kunstnike ühisnäitus. Kahjuks pidid kunstnikud kogema galerii kuraatori lugupidamatust. Vanasti peeti kokkulepitust kinni. Nüüd, kui Saaremaa kunstnikud olid vastavalt lubatud ajale ostnud laevapiletid, tellinud bussi, broneerinud öömaja, teatas kuraator, et sellel päeval ei saa näitust avada, sest kaks akadeemilist kunstitudengit ei saa tulla oma näitust maha võtma ja üleüldse on see vaba päev. Sedasi käituti hulga mitteakadeemiliste kunstnikega.
Hinge jääb küsimus, mis toimub tänapäeva kunstiga ja kas vaatajatest tühi galerii ongi kõige parem galerii, kui seal on ainult hunnik…?
Nimetame neegrit neegriks ja pool riiki hakkab tõmblema. Idiootidest kunstnike peale ei iitsata keegi. Aga see, et meil on näputäis isehakanud haigeid “kunstnikke”, ei tähenda veel, et terve ühiskond haige oleks.
Sain aru, et kui tahad välja paista tee midagi hullumeelset ja šokeerivay
vastus kirjatüki autorile on – jah, ühiskond on haige.
Pole küll kunstnik, aga mulle tundub, et igal inimesel tekib mingi teosega oma suhe. No mingi tunne. Ei ole valmis vastuseid ega tõlgendusi, selle peab igaüks ise enda sisemuses selgeks mõtlema. Kunstnik väljendab oma mingit mõtet või probleemi enda sees või ühiskonnas mingil viisil, teeb teose ja siis hakkab see oma elu elama. Kõik ei suuda ega peagi mõistma. Või ei võta eesmärgiks süveneda. Iga teos ei puuduta ka ja jätab ükskõikseks. Seda vist ükski kunstnik ei sooviks. Need tited ei jäta ükskõikseks, muidu me siin ju ei arutleks. Olen nõus, et kui autori mõtteid seal näitusel kusagilt lugeda ei… Loe rohkem »
Isiklik arvamus on,et selleks et kunsti teha ei pea olema akadeemiliselt haritud. See on absurd. Aga eks see näitab kuraatori arusaama kunstist ja ka elust. Jaburust on tänapäeva kunstist tõesti meeletult ja ebavajalikult palju.
Ometi kord on selle teemal sõna võetud. Ei saa ka mina sellisest kunstist aru. AK kunsti minutid veedan ka muid tegevusi tehes, sest ei mõista “tänapäeva kunsti”. Eelpool kommenteerijatele öeldes – keegi ei otsi skandaali, vaid see kirjatükk on teema autori appikarje.
Kooliõpilased oleksid võinud ju selgitada, millest nende tööd räägivad. See on osa õppe- ja tööprotsessist. Niisama skandaali otsida võõras linnas pole tõesti mõtet.
mida sa vigised?