Riigikontroll analüüsis omavalitsuste viimaste aastate finantsinfot ja leidis, et kuigi valitsus plaanib aastaks 2020 suurendada omavalitsuste rahastamist, ei aita pelgalt raha juurdeandmine lahendada probleemi neis omavalitsustes, kelle rahalised võimalused jäävad ülejäänud omavalitsustest oluliselt maha.
Kohalikud omavalitsused saavad oma tulusid vähe mõjutada, valdav osa tulusid (83%) on riigi otsustada. Kuigi riik jagab omavalitsustele raha ühtsetel alustel, jaguneb see tegelikkuses omavalitsuseti ebaühtlaselt.
Raport viitab, et kui jätkata omavalitsuste praeguse rahastamismudeliga, võivad mitmesugused võimekuslõhed omavalitsuste vahel kanduda üle ka haldusreformi järgsesse olukorda. Analüüs näitab, et praegusel viisil tasandusfondi kaudu raha ümberjagamisega ei suudeta omavalitsuste rahalisi võimalusi mõistlikul määral ühtlustada, tasandusfondis arvestatavate kulude tasakaal põhineb omavalitsuste sajandivahetuse kuludel, ei arvesta piirkondlikke eripärasid ega investeeringuvajadusi.
Tugevam mõju ühtlasemate võimaluste loomisele võib aga olla sellel, kui reformida osaliselt omavalitsuse peamise tuluallika – üksikisiku tulumaksu – jagamise alused, mis on rahandusministeeriumis ka arutusel olnud. Selle lahenduse puhul ei väheneks ühegi omavalitsuse raha, sest tulude ühtlustamine omavalitsuste vahel toimuks järk-järgult tulumaksu kasvu arvelt.
Kuigi riik peab omavalitsustele hüvitama riiklike ülesannete täitmisega seotud kulud, ei ole seda osade ülesannete puhul siiani tehtud. Kui riiklike ülesannete kulu omavalitsustele ei hüvitata, avaldab see mõju ka teistele ülesannetele, sest omavalitsustel tuleb riiklike ülesannete kulud teha enda ülesannete täitmise arvelt. Paljud omavalitsused on asunud vabatahtlikult täitma riigi ülesandeid, mille järele on inimestel suur vajadus, kuid mida riik ise ei suuda üle Eesti rahuldaval tasemel täita. Kuna omavalitsused pole selle eest riigilt hüvitist saanud, on nad pidanud nõudma seda kohtu kaudu.
On juhtumeid, kui kohus on riikliku ülesande täitmise eest mõnele omavalitsusele raha välja mõistnud, kuid riik ei ole ülejäänud omavalitsustele sarnaseid kulusid vabatahtlikult tasunud, vaid jätkab aega ja raha kulutavat kohtuteed. Üks sellise olukorra põhjuseid seisneb selles, et omavalitsuste ülesandeid ei ole siiani analüüsitud viisil, et kõik riiklikud ülesanded välja selgitada.
Praegu ei ole ei valitsus ega riigikogu veel otsustanud, millised hakkavad täpselt olema omavalitsuste ülesanded ja kuidas neid edaspidi rahastatakse.
Riigikontrolli ülevaate peamised järeldused on järgmised:
* Omavalitsustele ühtsetel põhimõtetel jagatav raha, mille kasutamise üle saab omavalitsus vabalt otsustada ja mis ei ole seotud kindla otstarbega ehk põhitulu, jaguneb elaniku kohta arvestatuna omavalitsuste vahel ebaühtlaselt.
* Raha jagamise põhimõtete tõttu on väikesel osal omavalitsustest (37 KOVi ehk 17%) elaniku kohta keskmisest suurem põhitulu, valdava osa omavalitsuste põhitulu elaniku kohta jääb keskmist allapoole (176 KOVi ehk 83%).
* Rahalised võimalused elaniku kohta on keskmisest suurema põhituluga omavalitsustel peaaegu poole suuremad (45%) kui ülejäänud omavalitsustel.
* Kulutused elaniku kohta on keskmisest suurema põhituluga omavalitsustel ligi viiendiku võrra suuremad kui ülejäänud omavalitsustel.
* Eeldusel, et pärast haldusreformi rahastatakse omavalitsusi sarnaselt praegusega, jääb lõhe omavalitsuste rahaliste võimaluste vahel endiselt suureks ka uutes omavalitsustes.
Näiteks oleks omavalitsuste investeerimisvõimekus keskmisest suurema põhituluga omavalitsustel ca kolm korda suurem.
