Eelmisel laupäeval algasid Kuijõe mõisas kammerliku müsteeriumi „Põrgu Jaan” võtted.
Film võetakse üles Kuijõe mõisas ja Veskijärve äärde filmi tarvis ehitatud külas, ütles filmi tootmisjuht Lili Pilt. Lääne Elu käis Kuijõe mõisas filmivõtteid uudistamas esmaspäeval.
Filmimaailma ehitamine
„Esimest korda ehitasime võttekohad,” tõi Lili Pilt esile selle, mille poolest „Põrgu Jaan” filmitootja Homeless Bobi varasemaist filmidest erineb. Võttekohtade ehitust alustati septembris. „Leidsime sõbraliku omaniku, kes lubas meil luua maailma, mida meil vaja oli,” kiitis Lili Pilt.
Sõbralik mõisaomanik on Aivar Riisalu.
Kui võtted mais läbi saavad, lammutatakse ehitatu laiali. „Meil oli vaja ehitada räämas asja ja seega pole palgid heas korras. Need, kes loodavad siit saada oma kõrvalhoone, seda ilmselt ei saa,” nentis Pilt.
Peale inimeste löövad filmis kaasa ka loomad. „Kernus käisime Andresega [parun – Andres Lepik] ratsatrenne võtmas,” meenutas Lili Pilt. „Parunil on vana hobune, Andres tegi temaga tutvust. Vanem loom on ikka tugevama iseloomuga.”
Filmi tarbeks osteti ka härg. „Pedro on tüüp, keda praegu treenitakse, et ta oskaks tööd teha,” selgitas Pilt. Härg Pedrot treenib Ande Arula Hanila vallas Ranna Rantšos. Andel oli ka härg, aga see oli nii vana loom, et töölooma poleks tast saanud. Nüüd on Pedro.
Filmis saab kaasa lüüa ka paarkümmend läänlast. „Praegu oleme nad Piisalust ja Nõvalt peaaegu kokku saanud,” ütles casting’uga tegelnud Helen. Osatäitjaid on otsimas käidud Nõval, Padisel, Ristil ja ka Haapsalus.
„Kõnnime ka lihtsalt külavahel ja poodides ringi ja vaatame, kes silma hakkab,” kirjeldas Helen osatäitjate jahti. „Salme-Riinel [Salme-Riine Uibo, režissööri esimene assistent] on eriti terav pilk, tema ütleb, et vaata, see tagareas, see sobib.”
Huvi oli külades filmirolli vastu suur. „Nõva on siiani veel ärevust täis, et kas ikka on veel šansse, et kas valitakse veel juurde. Küla on tagajalgadel kohe,” naeris Helen.
„Põrgu Jaani” massistseenis on kõige rohkem 18 inimest. „Paar-kolm meest oleks juurde vaja,” tõdes Helen ja lisas: „Kui hakkab silma vanemaid suure habemega mehi…”
Kolhoosi- ja Põhjasõja-aegne rääm
Maanteelt paistab Kuijõe mõisa häärber väsinud, laguneva eterniitkatusega kolhoosiaegse hoonena.
Tiiruga maja vastasküljele jõudes selgub, et ollakse petta saanud. Eterniitkatuse asemele lüüakse laastkatust, mõis on saanud vägeva, 18. sajandi alguse stiilis trepikoja. Mõisa veerde on kerkinud laudkatusega palkmaja. Räästa all lösutab hiiglaslik vanker, seina vastu nõjatub linnupuuri meenutav mesipuu.
„Põrgu Jaani” maailma ehitavad peakunstnik Matis Mäesalu ja tema vend Neinar. „Nad teevad lühikese ajaga imelisi asju,” kiitis tootmisjuht filmiehitajaid.
Need nurgad, mida on võtteks vaja, ehitatakse valmis, mis kaadrist välja jäävad, neid ei puututa, selgub toas, mida kohandatakse paruniproua omaks. Järgmises, tibatillukeses ruumis on valmimas väikese parunipoja tuba.
„Tänane päev on õhtusöögistseenile pühendatud, hommmikul kella poole üheksast kuni poole üheksani õhtul,” ütles Pilt.
Tillukeses, kuid 18. sajandi alguse mõistes ilmselt suures toas on pikk söögilaud. Söögiriistad ja küünlajalad ootavad laual veel täpsemat paigutust.
Sätitakse valgust. Operaator Mart Taniel jälgib pingsalt kaamerapilti ja annab märku, mida vaja kohendada.
Võtte ettevalmistus on veninud, lõunasöögiaeg on kella järgi juba ammu käes. Enne võtet siiski suuremat sööki ei saa, toitlustaja on vorpinud hulga võileibu, mida möödaminnes haugatakse.
„Tal on meeletu täpsus,” osutas Lili Pilt peakunstniku Matis Mäesalu poole, kes parasjagu uurib, kas lauanõud on stseeni tarvis ikka õigesti lauale paigutatud.
Filmis peab olema ajastutruu, et kui keegi läheb filmi vaatama, ei avastaks ta valskust. „Matis on tohutu palju uurinud, lugenud, iga detaili kohta on näidised, mingid pildid kuskil välja aetud, noast-kahvlist-klaasist kuni üldmuljeni, milline see mõis väljast ja seest välja näeb,” ütles tootmisjuht.
Kuni valgust sätitakse, jõuab Lili Pilt rääkida sellest, kui keeruline on teatris tegutsevate näitlejate filmivõtetesse sobitamine. „Seekord meil tegelikult veab, sest Kuijõe on Tallinnale nii lähedal,” nentis Pilt. Näiteks Meelis Rämmeld näitleb nii Tallinnas kui ka Pärnus. „Peame ka tema järgi arvestama, millal võtet alustada. Päris karmid graafikud.”
Laua ühes otsas istus Põrgu Jaani mängiv Rämmeld. Režissöör tuli talle midagi selgitama, näitleja noogutas arusaadavalt kaasa.
Laua kõrval akna all seisid teenrid Peeter Volkonski ja Pääru Oja. Räägivad omavahel maast ja ilmast. „Polaarpäeva pole olemas,” kinnitas Volkonski Ojale ja selgitas, et on koit, mis läheb sujuvalt üle ehaks. Oja jutust saab aru, et tema pole Lapimaal polaarjoone taga käinud. „Aga Islandil…” selgitas Oja õhinal. Vestlus sumbus filmitiimi tegutsemismürasse.
Laua teises otsas istus parun. Tema selja taha ukseavasse oli tasahilju ilmunud karvane külamees. Pimedas ei seletanud silm, kellega tegemist. Karune mees harjutas isekeskis, kuidas ta uksest sisenema peaks. Koogutas ja tammus edasi-tagasi. „Lennart Meri,” vupsas mälusopist esile. „Kes see on, kas Nuter?” küsisin Lili Pildilt. Enne kui minu teejuht vastata jõuab, uuris kõrval seisnud neiu, kas ma siis näo järgi Egon Nuterit ära ei tundnud. Ei tundnud. „Siis on minu grimm ikka hea küll,” mõnules grimeerija.
Režissöör Kaur Kokk jäi stseeni läbimängimisega rahule ning see omakorda tähendas, et kõik üleliigsed kupatati söögitoast minema. Kitsukeses koridoris oli monitori taga hulk asjalisi uudistamas, mida kaamerasilma läbi nendeni kuvatakse.
„Võte!” kostab kõlarist. Klapitüdruk lööb klappi: „Duubel üks.” Vaikus. „Liigutada ei tohi, sest põrandalauad võivad naksuda,” manitses Pilt. Nagu keerukuju mängimine, isegi hinge hoiti kinni ning ühtegi fotokaklõpsu ei kostnud. Minut hiljem läks elu edasi. Hetk hiljem aga tuli jälle hinge kinni pidada, sest võeti veel üks duubel.
Ennelõunane töö oli tehtud, pärastlõunal tuli stseeni tarvis veel hulganisti kaadreid võtta, nii suuri plaane kui ka dialooge.
Kuigi maanteeni on mõisast sadakond meetrit ning liiklusmüra summutasid ka ümbritsevad puud, peeti võtte ajaks teel liiklus kinni. „Autod on küll kaugel, aga mikrid on nii tundlikud,” selgitas Pilt. „Saemüra, rekad ja metsaveoautod… Et puhast heli saada, peab vait olema, isegi koerad kamandatakse selleks ajaks tuppa.”
Nagu suur veeuputus
Film võetakse üles 40 päevaga. „Erakordne on see, et kõik võttepäevad on järjest, lõpetame 8. mail,” ütles Pilt.
Keeruliseks teeb „Põrgu Jaani” see, et film räägib vaesest, räämas ajast. Ilm on hukas, muudkui sajab vihma. Need tingimused tuleb filmitegijail ise luua. „Aprilli poole hakkavad vihmavõtted,” liikus Pilt ajaskaalal edasi. „Kui mõelda, et meil on 20 kohalikku vaprat statisti ja meie enda näitlejad, kes on läbimärjad, siis tuleb välja mõelda, kuidas saaks vihmakaadrid üles võtta ning kuidas tagada osalejate turvalisus.”
Halb ilm on filmitegijate teha. „Kontrollitavat halba ilma peab ise looma, sellised spetsialistid on olemas, kes vihma, udu, tuult loovad,” selgitas tootmisjuht. Alati aitavad kohalikud tuletõrjujad vihmaga kaasa. „Esiplaani katavad meie masinad, nemad tekitavad lisa.”
Läänlastele meeldib filmitegemine, nentis tootmisjuht. „Nõva vald oli tohutu abivalmis, Lääne-Nigula vallavanem oli nõus aitama, Läänemaa RMK juht oli väga vastutulelik, Riisalu samuti,” loetles Pilt.
Veskijärve lähistele on „Põrgu Jaani” tarvis ehitatud pisike küla. Vähemalt osa küla ehitamiseks kasutatud palke on Põhjasõja-aegsed.
Kõige suurem hoone toodi kohale Vormsist. „Seal on seinale kraabitud aastaarv 1721. On alust arvata, et see on autentne,” nentis tootmisjuht. „Majaomanik ise töötas Rootsi kuningliku ooperi ehitustöötajana, tal oli kontakt selle maailmaga. Ise võttis meiega kontakti ja pakkus. Sellest oli hea meel, et saime pakkuda majale võimaluse ennast mängida,” nentis Pilt.
„Põrgu Jaan“
„Põrgu Jaan“ on pseudo-ajalooline mõistatus, kinematograafiline rännak. Mitte suurejooneline kostüümidraama, vaid kammerlik müsteerium, müstiline tripp ajaloo ja alateadvuse äärealadele. Lugu Jaanist, kes kaotas ja leidis end. Uuesti ja uuesti.
“Põrgu Jaan” on müsteerium, mis on inspireeritud Põhjasõja-järgsetest süngetest aegadest. Rahvast on aastaid rõhunud sõda, surm, nälg ja katk. Saladusliku põnevusloo peategelane on Jaan (Meelis Rämmeld), kes leitakse mererannalt. Jaan ei mäleta oma minevikku. Ta asub elama parun von Roseni (Andres Lepik) juurde kohalikku mõisahoonesse. Ajapikku hakkavad ilmnema vihjed salapärase võõra tausta ja varasemate tegude kohta. Mida teha, kui selgub, et sa oled keegi, kes sa olla ei taha? Kas inimene saab valida, kes ta on?
Tegemist on ühega Eesti vabariik 100 filmikonkursi võidutöödest. EV100 filmikonkursi ekspertkomisjon tõi “Põrgu Jaani” puhul välja loo mõjusat filmilikkust ning loojutustamise laadi, kus esikohale tõusevad vihjelisus, mitmetähenduslikkus ja sellest sündiv pingestatud atmosfäär.
“Põrgu Jaan” on režissöör Kaur Koka mängufilmidebüüt. Filmi võtted toimuvad Kuijõe mõisas ja Veskijärvel.
Filmis kehastavad keskseid rolle Meelis Rämmeld, Andres Lepik, Peeter Volkonski, Pääru Oja, Adele Taska, Egon Nuter, Villu Kangur ja Anne Türnpu.
“Põrgu Jaani” operaator on Mart Taniel, kunstnik on Matis Mäesalu ja kostüümikunstnik on Jaanus Vahtra.
Filmi produtseerib Katrin Kissa ja see valmib produktsioonifirmas Homeless Bob Production.
“Põrgu Jaani” esilinastus toimub EV100 programmi (www.ev100.ee) raames 2018. aasta sügisel.
- Filmitootmisettevõte: Homeless Bob Production
- Produtsent: Katrin Kissa
- Stsenarist: Kaur Kokk
- Režissöör: Kaur Kokk
- Operaator: Mart Taniel
- Kunstnik: Matis Mäesalu
- Peaosades: Meelis Rämmeld, Andres Lepik, Peeter Volkonski, Pääru Oja jt.
- Filmi pikkus: 110 min
- Filmi eelarve: 1,3 miljonit eurot
- Tootmisperiood: märts 2017 – mai 2018
- Planeeritud esilinastus: oktoober 2018