22. veebruaril oli Haapsalu kutsehariduskeskuses Läänemaa esimene minihäkaton (Garage48 formaadist inspireeritud ajurünnak), mille fookuses oli seekord haridus.
Läänemaa koolinoored tulid kokku, et sõnastada meeskonniti probleeme praeguses haridussüsteemis ning otsida siis võimalusi nende probleemide lahendamiseks. Sissejuhatuseks pidas inspireeriva ettekande psühholoogiat õppiv Heli Aomets, kes on ka ise varem edukalt idufirmade arenguprogrammis osalenud. Ta rääkis sellest, miks on oluline endasse uskuda.
Heli sõnul kaasneb tagasilöökide ja läbikukkumistega kaht sorti uskumusi: jäävus-uskumused ja arengu-uskumused. Jäävus-uskumus tähendab seda, kui inimene usub, et kõik oskused on kaasa sündinud ja läbikukkumine näitab vastava oskuse puudumist. Tema järeldus on, et asja pole võimalik parandada ja uuesti üritamine on mõttetu. Arengu-uskumus tähendab seda, kui inimene usub läbi kukkudes, et ta lihtsalt ei üritanud piisavalt palju ja järgmine kord tuleb rohkem pingutada või midagi teisiti teha.
Heli rõhutas, et läbikukkumine ei defineeri meie intelligentsi. Näiteks kontrolltöö ei määra õpilase IQ-d igavesest ajast igavesti, vaid pakub võimalust saada tagasisidet selle kohta, kus õpilane hetkel oma teadmistega asub ja mida ta peab veel tegema, et soovitud eesmärgini jõuda. Tänaseks on tõestatud, et aju ei ole staatiline, see on pidevas muutumises ehk meil on neurobioloogiline võimekus pidevalt targemaks saada ja õppida kõike, mida soovime.
Mida aktiivsemalt me üritame midagi mõista, seda tugevamad seosed meie ajus tekivad. Ja mida kaugemale mugavustsoonist me läheme, seda enam neid seoseid tekib. Kui mõni asi ei edene, on võib-olla abiks mõne teise meetodi või strateegia kasutamine. Vahel süüdistatakse geene (mul ei ole matemaatika geeni), tegelikult ei ole neid kellelgi. Oskused ei ole kuidagi geenidesse kodeeritud.
Mingi seos võib olla isikuomadustega, aga see pole määrav – sul võivad kõik omadused olla, aga kui sa ei ürita või ei õpi, ei tule ikka midagi. Üritamine ja õppimine on see, mis meid targemaks teeb. Lihtsalt teadmine ei vii meid kuskile. Ka läbikukkumised õpetavad meid tohutult. Kiita tuleb end selle eest, mida sa teed, et edukaks saada, mitte selle eest, et sa oled edukas.
Heli ettekande järel juhatas ajurünnaku sisse Maarja Hallik, kes töötab Tallinna ülikooli haridusinnovatsiooni keskuses. Õpilased kirjeldasid probleeme, mis nende hinnangul ja kogemust mööda hetkel haridussüsteemis rohkem silma paistavad. Probleemipüstitused olid üllatavalt laiapõhjalised ja osati otsida ka murekohtade algpõhjusi. Näiteks mainiti ära õpilaste motivatsioonipuudus, õpetajate ülekoormus, mitteformaalse õppe vähesus, õpetajate ja õpilaste vaheline puudulik infovahetus ning sellest tulenevad kommunikatsiooniprobleemid.
Probleeme kogunes omajagu, aga nagu öeldakse: „Kus viga näed laita, seal tule ja aita“. Seega oli meeskondade järgmiseks ülesandeks valida välja üks konkreetne probleem ja asuda välja töötama lahendusi. Selle juures olid abiks ettevõtjatest mentorid, kes käisid meeskonna juurest meeskonna juurde ning aitasid mõtteid vormida. Viimaseks ülesandeks oli oma lahenduse esitlemine lühikeses ja löövas nn liftikõne vormis.
Publiku lemmiku tiitli saanud meeskond (HKHK, liikmed Eryn Heide, Silver Tülp, Laura Vaher, Marelle Posti, Helina Mätlik, Doris Taliväting) pakkus välja koolinoorte jaoks motiveerivate edulugude veebikeskkonna loomise, kus oma alal edu saavutanud professionaalid tutvustaks, kuidas nad oma eesmärgi saavutasid: kuidas alustasid, mida selleks õppisid jne. Samuti võiks noorel olla seal võimalus koostada isiklik tegevuskava oma eesmärkide saavutamiseks ning küsida nõu inimestelt, kes on juba teda huvitaval erialal läbi löönud.
Žürii hindas parimaks Haapsalu põhikooli õpilaste (meeskonnas Karina Kaur, Sander Kollom, Mattias Metsalu, Kaarel Metssalu, Gris-Markus Reinesberg) idee muuta õppimine õpilase jaoks huvitavamaks, kasutades nn mängustamise kontseptsiooni. Selleks loodaks mobiilirakendus ja veebileht, mis oleks nagu e-kool, aga õpilasele antaks hinnete asemel punkte, millega saab arvutimängu laadselt liikuda tasemelt tasemele ning saada mängus auhindu. Punkte võiks saada koolitöö eest (nt kontrolltöö tegemine, kodutööde esitamine), aga ka kooli esindamise eest võistlustel, koolivälise huvitegevuse eest jne. Selline lahendus aitaks tuua esile iga õpilase tugevaid külgi, tunnustades tema saavutusi ja arengut mitte ainult õppeainetes, vaid ka spordis ja huvitegevustes.
Üks mentoritest, Kristjan Võrno (JCI Haapsalu) kommenteerib: „Noortes on peidus tohutu potentsiaal, peaksime haridusvaldkonnas julgema nende arvamust tihemini küsida, sest see on keskkond, kus nad veedavad suurema osa oma päevast. Noored oskasid välja tuua kõik olulised valukohad hariduse hetkeseisus, aga teha ka konkreetseid ettepanekuid ja pakkuda teostatavaid lahendusi.“
Henrik Aavik (Applaud) lisab: „Loodan, et Haridushäkk oli osalejatele sama põnev kui mulle. Vahva oli meenutada enda kooliaegu ja tõdeda tänaste murede sarnasust toonase ajaga. Üllatav oli paljude osalejate püüd mõelda lahenduste puhul mitte ainult õpilaste vajadustele ja asetada end ka õpetajate olukorda, arvestades lahenduste puhul ka nendega.“
Peakorraldaja Maarja Hallik ütles kokkuvõtteks, et nii tema kui ka meeskonnaliikmete jaoks oli tegu esmakordse kogemusega: oli nii põnevust kui ka närvitsemist mõningate ette tulnud ootamatuste pärast, kuid lõpuks tundus, et õpilastele meeldis. „Saime palju uusi mõtteid, kuidas selliseid üritusi edaspidi korraldada, ja kinnituse selle kohta, kui oluline on koostöö. Õpilaste pakutud ideid oli väga huvitav kuulda, mitmed väljatoodud ideed ja probleemid puudutasid õpilaste motivatsiooni koolis õppida, õppimise huvitavamaks muutmist ja ka suhteid ning suhtlemist koolis, näiteks idee „Üksluised tunnid põnevamaks“ või „Regulaarsed koosviibimised ja tagasisidestamine koolis“.“
Fotod: Kristel Zovo
