Juhtkiri: Ühe ajastu lõpp

Homme keskööl paneb uksed lõplikult kinni Kasari baar – pisike punane maja Kasari kahe silla vahel. Mitte midagi suurt ega uhket. Lihtsalt üks teeäärne paik, kust hamburgerit osta või kus kalameestel hea nina soojendada, rekajuhil sisse pöörata ja väike peatus teha. Ühe baari kinniminekus ei oleks nagu midagi erilist ega tähtsat. Mitut sorti hamburgerit saab igast teeäärsest tanklast. Kalamehed võivad oma nina ka soojendamata jätta või soojendavad nad seda autos. Rekajuhid ei pea kohvijoomiseks üldse baari minema, sest autos on kohviautomaat. Ümbruskonna rahvale pole baari kinniminek mingi traagika, sest rahvast lihtsalt ei ole. Sellepärast ju koht kinni lähebki, et keegi ei käi.

Ometi on see baar näinud veerandit sajandit. Ehk nagu baari perenaine ütleb: kui baariseinad võiksid rääkida, siis vestaksid nad ajalugu. Sedasama võib teha ka perenaine, kes on peale hääbumise näinud ka 1990ndate lõpu hiilgeaegu, mil ei jõudnud keegi jõe ääres kalamehi kokku lugeda, nädalavahetustel tuli külarahvas tantsima ja lastele pidi olema varutud pulgakomme. Nüüd pole pulgakommide järele enam mingit vajadust. Kui pole tööd, pole rahvast. Kui pole rahvast, pole lapsi. Noored käivad kodus vaid pühade ajal ja saavad lõpuks vanaks. Nii pole ka pühade ajal enam kedagi tulemas. Isegi kalu on jões väheks jäänud. Uksed on kinni pannud panga- ja postkontorid ning mitu kooli. Baar läheb järele. Maailm muutub. Kas on see hea või halb, kas tuleb elu maale tagasi või hääbub lõplikult, seda näitab aeg. Hääbumise keskel olijail seda tarkust ei ole. Tuleb kuidagi hakkama saada.

Nii polegi Kasari baari sulgemine mitte pelk uudis sellest, et üks koht läheb kinni, vaid märgilise tähendusega lugu. See näitab, mis on statistika taga – paarikümne aastaga on Läänemaa elanike arv vähenenud 8000 võrra, lapsi sünnib poole vähem kui 20 aastat tagasi. Üle poole maakonna inimestest elab Haapsalus. Kasari baari sulgemine tähistab ühe ajastu lõppu. Sellepärast ongi tänase Lääne Elu esikülg Kasari baari päralt.