Ulrika Grauberg – dirigent ja diktaator

Foto: Arvo Tarmula

Sel aastal tähistatakse Haapsalu koorilaulus lausa kaht tähtsat ja ilusat aastapäeva – tütarlastekoori Canzone 15. ­ja Haapsalu kammerkoori 10. sünnipäeva dirigent Ulrika Graubergi käe all.

„Canzone oli tegelikult uitmõte. Mul polnud mingit plaani koori luua!” räägib Ulrika ja jutustab loo, kuidas ta muusikaakadeemiat lõpetades vandus, käsi südamel, et ei tee mitte kunagi koori.

Selle veendumuse taga on omakorda üks lugu.

Enne muusikaakadeemiasse minekut ja pärast Otsa-kooli lõpetamist oli tema esimene töökoht Virtsu koolis, kus polnud lapsed kaks aastat muusikaõpetust ka kaugelt näinud. „Siis ma sain aru, mida see tegelikult tähendab – minna välja sellisest klassist, kus ma olen dirigeerinud tõelisi šedöövreid ja põnevaid teoseid, ooperikoore, ja sattuda klassi, kus on ehk kolm viisipidajat, ja hakata neis tingimustes koori tegema…”

Vähemalt sel hetkel ei olnud Ulrika selleks valmis – ta nägi oma lendu palju kõrgemana.

Kui Ulrikast sai pärast muusikaakadeemia lõppu Haapsalu muusikakoolis solfedžoõpetaja, sattusid talle klassi väga ägedad tüdrukud, kes täiesti enda teadmata panid Ulrika oma sõnu sööma.

„Nad olid väga musikaalsed ja siis ühes solfitunnis tuli mõte, et ehk prooviks vanu kaanoneid, keskaegset muusikat. Mul oli põnev, tüdrukutel oli põnev, et ei pea laulma harjutust number 129, vaid hoopis mõnda Händeli teost,” jutustab Ulrika.

Südame järgi

Ühel hetkel otsustati, et nüüd astume selle solfitunni kavaga muusikakooli kontserdil üles. Oli 2001. aasta detsember. Kontsert toimus Haapsalu toomkirikus. Tüdrukute esituses kõlanud 5–6häälsed kaanonid olid suureks üllatuseks nii mõnelegi muusikapedagoogile. „Kadunud Jaan Helilaid, minu hea sõber ja kolleeg, tuli ja ütles: see on vägev! Tegelge edasi!” meenutab Ulrika. See tunnustus oli nii innustav, et edasi läks stiilis „mõeldud-tehtud”: okei, teeme siis koori!

Varsti tegi Ulrika muusikakoolis peale solfedžotunni ka kooritunni, tüdrukuid tuli veel juurde ja nii see käima läkski.

Koorilaulja elu on nagu sõduril – raske õppusel, kerge lahingus. Haapsalu neidudekoor Canzone sel suvel Saksamaal kontserdireisil. 
Foto: Jonathan Loyche 

Nüüd on Canzonel kolm koosseisu. „Tegelikult võib öelda, et isegi neli,” täpsustab Ulrika ja loetleb: mudilaskoor, kus laulavad 6–8aastased, ettevalmistuskoor, kus on 2.–5. klassi tüdrukud, põhikoosseis ehk

6.–12. klass ja neidudekoor, kus on põhikoosseisu tüdrukud ja juba „kõrgemas eas” vilistlased. Vanim teadaolev on 28aastane.
„Kõikide koosseisudega tahan 2017. aastal laulupeole minna,” teatab Ulrika.

Peale selle on Ulrika hoole all veel üks koor – Haapsalu kammerkoor.

„Kui ma 1993. aastal muusikakoolis tööd alustasin, kogusin enda ümber kaheksa sõpra-mõttekaaslast. Me laulsime hästi palju vanamuusikat, see oli minu suur armastus tol ajal,” jutustab Ulrika.

Selle seltskonna nimeks sai Gaudeo Musicum – rõõm muusikast. Suuresti sel põhjusel ju koos käidigi. Selle ettevõtmise kõrvalt kutsus Andres Ammas Ulrikat enda asemel dirigeerima Haapsalu kammerkoori. Koos Sirje Kaasikuga Ulrika seda mõnda aega tegigi, kuni jäi ühel hetkel üksi.

„Mäletan üht laulupidu, pärast mida ma tundsin, et ma ikkagi ei taha teha koori traditsioonilise tegemise mõttes. Mulle on alati meeldinud väikesed, kammerlikud koosseisud, kus lauljad loevad kõik nooti ja asi tuleb kiiresti kätte. Et see lend oleks ikka kõrge!” räägib Ulrika ja seletab, et noorena polnud ta mitte n-ö mustatöötegija, vaid tahtis kohe kõike kätte saada. „Ma olin kärsitu. Häälepartiide õppimine klaveritonksimise saatel oli minu meelest täiesti välistatud! Aga õnneks me kõik aastate jooksul areneme,” muigab ta.

Tol ammusel aastal ütles Ulrika aga oma koorile, et jätab nad omapead, sest ei ole aus teha midagi, mis pole südame järgi.

Nii siis laiali mindigi. Koori mõnda aega polnud. Paar aastat oli kõik vaikne. Siis hakkasid tänaval Ulrikast mööda sõitvate autode aknad alla kerima, neist poetusid välja kooriliikmete pead ja kostis küsimus, millal koor uuesti kokku tuleb.

Mõnda aega suutis Ulrika sõprade nõudlikke küsimusi ignoreerida, kuni aastal 2006 tuli isalik telefonikõne Andres Ammaselt: on aeg! „Mu südametunnistus ütles mulle, et kui mina seda ei tee, kes siis teeb. Haapsalul ju võiks ometi oma koor olla…”

Et seletada, miks läks edasi kõik nii, nagu just läks, räägib Ulrika, et oma kooliajal laulis ta Haapsalu I keskkooli kooris õpetaja Helga Kariisi käe all. „Ma pean teda Haapsalu laulumemmeks ja ta oli mulle suur eeskuju. Meie koor oli alati väga heal tasemel. Kooritundides käis töö, töö, töö, töö ja mitte midagi muud peale töö! Mulle meeldis see väga,” räägib Ulrika selgitades, kus on tema koorijuhtimise stiili juured.

Aastaid hiljem, pärast üht kontserti Gaudeo Musicumiga võttis Helga Kariis Ulrikal käest kinni ja ütles: „Sina pead seda asja edasi tegema.”

„See jäi mind kummitama. Kui sul on keegi olnud eeskujuks, pead seda asja jätkama. Et ta mulle nii ütles, olen vist ainult kodustele rääkinud – palun saage minust aru, kui ma kogu oma vaba aja ja mõnikord öötunnid kooridesse panen! Ma ei saa sinna midagi teha! See on nagu missioon.

Ma saan aru, et inimestel on minuga vahel väga raske, sest ma pole mingi kullatükk, kes hellitab, paitab ja diplomaatiliselt suhtleb. Mul on eeskuju ja nägemus – kui sa tuled siia koori, siis tuleb tööd teha! Ülejäänud vaba ajaga tee, mis tahad,” räägib Ulrika.

Ta tunnistab, et pilt, mida teised temast dirigendina näevad, on kindlasti karm. Aga asjad lihtsalt on nii ja jäävad nii ka edaspidi, sest nii tulevad tulemused. Ja tulemusi Ulrika tahab – endiselt ruttu ja võimalikult hommiku poole.

„No nii on. See lihtsalt on selline diktaatori roll, sest kes see dirigent siis on? Diktaator!”

Pilliga on lihtne

Ulrika selgitab, et asjatundjate väitel hakkab dirigent küpsust saavutama 50. eluaastail. (Ulrika saab 50aastaseks tuleva aasta alguses – toim.) „See on üks suur õppimine, sest me töötame inimestega. Pilliga on väga lihtne – mina ja pill. Kõik. Inimestega on teisiti. Eriti kui nad ei ole professionaalsed muusikud.”

Ja läkski keeruliseks, sest kui Ulrika Andres Ammase „korralduse” peale Haapsalu kammerkoori taaslooma hakkas, tuli kutse peale kokku palju väga mitmesuguse tausta ja laulukogemusega inimesi. „Nende tase on niivõrd erinev… See oli kõik palju raskem kui see, et ma oleks tookord oma vana koori edasi teinud. Nüüd hakkasin täiesti otsast pihta ehk siis tegin täpselt seda, mida mulle üldse teha ei meeldi – musta tööd!” naerab Ulrika. „Kõik asjad, mis elus juhtuvad, juhtuvad mingil kindlal põhjusel. Me otsime neid katsumusi endale ise. See on raudpoltkindel!”
Kammerkoor on nüüd kümme aastat tegutsenud. Algus oli Ulrika sõnul väga keeruline. „Me tegime meeletult tööd!” Juba kolme aasta pärast mindi sirge seljaga osalema ETV saatesarja „Laululahing”.

„See oli esimese koosseisu üks suurim katsumus, mis meie kollektiivi väga-väga liitis. Pärast seda kogemust ei suhtu ma enam kunagi kriitiliselt inimestesse, kes peavad midagi televisiooni otse-eetris tegema – intervjuud andma, laulma, superstaari-saates üles astuma –, mis iganes! Me keegi ei tea, mis tähendab olla seal teisel pool, kui pole professionaal ja seda iga päev ei tee. Respekt kõigile, kes julgevad selle ette võtta!” ütleb Ulrika.

Oli mitu konkurssi, kus kooril läks nii hästi, et oldi isegi üllatunud. Esimene suurem tunnustus tuli aasta pärast „Laululahingut”, kui esinemise järel astusid Eesti tunnustatud koorijuhid ligi, patsutasid õlale: kuulge, mis te siin paari aastaga teinud olete?!

Foto: erakogu

„Sellised asjad näitavad, kui suutlik on meie seltskond ja kas nad tahavad seda rada kõndida, mille me oleme ette võtnud. Võib ju niisama koos laulmas käia ja tšillida. Aga see ei ole minu jaoks. Mul on alati kõrgemad sihid. Tean, et minu lauljatel on keeruline. Ma kiidan neid ju nii harva, sest ma olen perfektsionist,” räägib Ulrika ja lisab, et see jutt käib nii kammerkoori kui ka Canzone kohta.

Ta tunnistab, et on seda sorti inimene, kellega ei ole lihtne suhelda. „Ma nagu kapseldun ja jätan mulje, et olen külm, ligipääsmatu, tõsine. Mulle on seda hästi palju öeldud ja ilmselt nii ongi,” mõtiskleb Ulrika ja selgitab, et tegelikult ta kaitseb end lihtsalt liigse energiakulu eest, mis tekib paratamatult siis, kui satud osaliseks teiste inimeste oma asja ajamistesse. Rohkem või vähem oma asja ajavad ju kõik inimesed.

Ulrika naerab, kui talle meenub, kuidas ta suutis üsna hiljuti üllatada üht laululast, kes teda esimest korda koorijuhi rollis nägi. Et issand, ta ei ole ju üldse kuri!

„Kui algab kooritund, siis on see natuke nagu teatris – kardinad lähevad lahti ja algab etendus. Siis ma annan endast kõik! Nendel hetkedel ma olen n-ö alasti. Kui kontsert või proov läbi saab, panen kardinad kinni. Muidu mind lihtsalt ei jätkuks,” selgitab Ulrika, kes juhendab peale kooride ka ei rohkem ega vähem kui seitset rahvatantsurühma.

Oma kollektiivide heaks tahab ta aga kindlasti olemas olla. „Nad on lihtsalt nii ägedad inimesed!”

Kui palju ja milliseid diplomeid on Ulrika Graubergi koorid juba pälvinud, jääb selles loos paraku kirja panemata, sest see nimekiri võtaks enda alla ühe keskmise uudise jagu lehepinda. Palju parem mõte on minna Canzone ja Haapsalu kammerkoori kontserdile iga kord, kui nad kuskil esinevad.

Ulrika Grauberg
Ulrika Grauberg on lõpetanud Haap­salu muusikakooli klaveri erialal, G. Otsa nim Tallinna muusikakooli koorijuhtimise erialal ja Tallinna konservatooriumi koorijuhtimise erialal.
Aastail 2005–2007 õppinud rahvatantsujuhtide koolis ja lõpetanud selle.
Töötab Haapsalu kultuurikeskuses koorijuhina, juhatades tütarlastekoori Canzone ja Haapsalu kammerkoori. Ta on ka laulustuudio Gaudeo Musicum õpetaja ning tantsuõpetaja, juhendades kokku seitset rahvatantsurühma: Läki Tantsule mitu koosseisu, Kalurineiud ja Lustlik.