Juhtkiri: Šaakal nõuab riigilt tegutsemist

Kohalikud ei mäleta tänavusega võrreldavat kevadist kariloomade murdmise lainet Matsalu lahe ümber. Kindlasti on üks murdja hunt ja teine ilves. Lambapidajad on aga hoopis kurjemad kolmanda tapja, šaakali, ja keskkonnaametnike peale. Hunt on hunt. Kui hakkab liiga palju murdma, lastakse lõpuks maha. Ta on vana ja tuttav vaenlane.

Kirikuküla talumehe sõnul on hoopis suurem oht šaakalid. Neid muudkui tuleb juurde. Kuidas neid aga pidurdada, ei tea keegi. Lambapidajaid häirib keskkonnaametnike suhtumine. „Peaksime keskkonnaametile olema partnerid. Oma lammastega hoiame korras rannakarjamaid, mis on lindude pesitsuskohad. Võiks arvata, et loomade murdmine peaks ametnikke huvitama. Kui lambakasvatajad karjad likvideerivad, kaovad ka hooldatud rannakarjamaad ja poollooduslikud kooslused,” arutles Puise lambakasvataja Kaire Tammet.

Tegelikult on lambakasvatajad selle probleemiga üksi ja omapead, väidab ta. Ametnikud on otsustanud murdmise ajada šaakali kaela. Peaasi et poleks vaja kompensatsiooni maksta, leiab lambapidaja. Šaakal ei ole meil kaitsealune liik ja tema murtud loomade eest riik kahjutasu ei maksa. Näpuga paberil järge ajades on lambaid murdvad šaakalid lammaste omaniku ja jahimehe vaheline teema, millesse riik ei sekku.

Poolloodusliku rannakarjamaa hooldamine on aga riigi huvi. Sellepärast võiks riik selliseid kooslusi hooldavaid lambaid käsitada erikategoorias ja hüvitada kahjud sellest olenemata, missugune metsaelukas loomad maha murdis. See muidugi ei lahenda šaakalite probleemi. Oleme seni saanud nende loomade kohta vaid vahendatud infot ja tegelikult ei tunne neid. Keegi ei tea täpselt, missuguse niši nad endale Eesti läänerannikul ökosüsteemis võtavad, kelle toidulaua tühjaks söövad ja kelle minema peletavad. Erikategoorias käsitatav šaakalikahju oleks hea algus, mis veidigi innustaks lambapidajaid lambaid alles hoidma ning kasvataks talunike ja ametnike vahel usaldust.