Aleksei Lotman: Prügist, metsast ja merest, veidi ka muust reost

Ma pole kunagi päris hästi aru saanud, mis elundiga mõtlevad need, kes prügi metsa alla sokutavad.

Pea see mu arust igatahes hästi olla ei saa. Või kui, siis selline pea on pigem väärt kuidagi teisiti nimetamist. Igal kevadel, kui talvel sääraste tegelaste poolt metsa viidud või ka lihtsalt autost välja visatud rämps lume alt nähtavale ilmub, imestan ma uuesti issanda loomaaia erikarvalisuse üle. Tore, et kevadiste koristustöödega saab osa lagastajate jäljest kõrvaldatud, aga suurem protsent normaalseid inimesi teeks kogu maa paremini elatavaks. Kuidas küll panna mõtlema inimesi, kel paistab mõtlemiseks vajalik elund puuduvat? Ehk annab seda siiski kuidagi arendada?

Prügi pole mitte ainult rõve vaadata, vaid ta on ohtlik ka paljudele olenditele. Igale vähegi mõtlevale inimesele on hästi teada, milliseks surmalõksuks võib osutuda tavaline kilekott nii maismaal kui ka meres elavatele loomadele. Suur osa plastprügist jõuab lõpuks merre, tekitades seal palju ebameeldivat. Isegi mikroskoopilisteks tükkideks lagunenud plast on ohtlik väiksemaile veeorganismidele. Need väikesed olevused aga moodustavad veeökosüsteemides üliolulise planktoni, milleta ei toimi ei suured mered ega ka kodused järved.

Küllap on enamik inimesi kuulnud või lugenud Vaikse ookeani keskel laiuvast hiiglaslikust plastirikkast alast, kuhu hoovused rämpsu kokku toovad, näinud fotosid või filme plasti täis maoga surnud albatrossidest ja tormilindudest, merikilpkonnadest ning kašelottidest. Paraku on mereprügi üha enam teadvustav probleem ka meie koduses Läänemeres. Seetõttu on HELCOMi (Läänemere Keskkonnakaitse Helsinki Komisjoni) töö raames hiljuti valminud regionaalne mereprahiga tegelemise kava. Mereprügi peab oluliseks teemaks ka Euroopa Liidu merestrateegia raamdirektiiv, mille alusel peavad kõik liikmesriigid ette valmistama tegevuskavad merekeskkonna kaitseks. Hiljuti valmis sellekohane dokument ka Eestis ja mereprügi teemat on seal rahuldavalt käsitletud. Dokumente on seega ette valmistatud täitsa piisavalt, nüüd oleks aeg tegudeks.

Hiljutisel Läänetormi õppusel oli mul hea meel näha, et Kaitseliidus on arusaam vajadusest mets puhas hoida. Alati leidub ka üksikuid tõrvatilku, kuid üldiselt korjati prügi korralikult kokku ja viidi minema.

Omaaegses radikaalse keskkonnaliikumise kultusromaanis „The Monkey Wrench Gang”, mida võiks tõlkida näiteks „Torutangi-kamp”, väidab üks tegelasi maanteed olevat looduses nii hull reostus, et mõne õllepurgi aknast välja viskamine ei tegevat enam midagi halvemaks. Eespool käsitletud põhjustel tuleb seda arvamust täielikuks jamaks pidada ja küllap oligi see raamatus mõeldud pigem provokatsioonina. Kindlasti on aga tõsi, et teed lõikavad maastiku tükkideks ja neist lõhkumata loodusmassiive on jäänud õige väheks. Samal õppusel võis järjekordselt kogeda teede ohtrust meie metsades, mis koos kraavidega muudavad kaardil ühtse rohelise massiivina paistvad alad üksikpuistute malelauaks. Peale loodusmassiivide tükeldamise, mis on kõigi autoriteetsete käsitluste kohaselt üks tänapäeva looduskaitse suurprobleeme, võimaldab see näiteks võimaliku vastase soomusmasinail meie metsades vabalt ringi liikuda. Veel säilinud looduslike metsa- ja sookoosluste kaitse igasuguse tee-ehituse eest ei ole seega vajalik mitte üksnes looduskaitse, vaid ka riigikaitse seisukohalt.

Eelmise kuu lõpus tuli ka üks hea uudis kodumere kohta: reisilaevadelt keelatakse puhastamata reovett vette lasta kogu Läänemeres. Keeld jõustub küll alles 2019. aastal ja see käib uute laevade kohta ning praegused laevad said ajapikendust koguni 2021. aastani, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Kuigi laevade osakaal meie meres vetikaõitsenguid ning hapnikuvaegust põhjustavate taimetoitainete lämmastiku ja fosfori merrejõudmises on väiksem kui maismaal paiknevate punkt- ning hajaallikate oma, ei õigusta see niigi saastunud mere kasvavat reostamist üha intensiivistuva laevaliikluse tõttu. Peale taimetoitainete jõuab mere reoveega ka ravimeid ja muid keskkonda koormavaid kemikaale. Samuti prügi, eelkõige just mikroplast, võib muude teede kõrval jõuda merre ka laevade reoveega. Teadaolevalt on enamik Läänemere-äärsete riikide (sh Eesti) firmasid juba investeerinud kultuursesse heitveekäitlusse, kuid rahvusvahelised kruiisifirmad lasevad praegu „juriidiliselt korrektselt” roiskvett merre edasi. Õnneks paistab nüüd tunneli lõpus valgus ja järgmisel aastakümnel ei saa mere odava saastamise pealt mitte rahus raha teenida, vaid tuleb midagi ka teha reostamise vähendamiseks. Merekultuuriaastal on paras aeg teha tõsisemaid samme merre roojamise ja selle prügistamise lõpetamiseks.

Aleksei Lotman,
keskkonnakaitsja