Kolmkümmend aastat tagasi uskus vaid mõni inimene, et Eesti saab peagi vabaks.
Vähesed uskujad töötasid tavaliselt katlakütjana või istusid KGB vangilaagris. Rahvas pidas neid enamasti veidrikeks, kes ei oska reaalsusega leppida ega kohaneda.
Viis aastat hiljem, mil Eesti vabaks sai, oli raske uskuda, et juba õige pea oleme NATO ja Euroopa Liidu liikmed, kasutame Euroopa ühisraha ja reisime viisavabalt ühtses piirideta Euroopas. Keegi ei teadnud, kuidas seda kõike saavutada. Ka kõige vintskemail vastupanuvõitlejail polnud täpset plaani, kuidas Eesti iseseisvus taastada. Kaua aega toitsid nende unistusi üksnes usk, lootus ja armastus. Kodanike komiteede liikumine, Eesti Kongress ja Põhiseaduse Assamblee sündisid alles vabadusvõitluse võiduka lõpu eel.
Niisamuti ei teadnud 1992. aastal võimule tulnud Isamaa valitsus, kuidas avada Eestile uks NATOsse ja Euroopa Liitu. Ei teatud sedagi, kuidas taastada turumajandus, võtta kasutusele oma raha, viia ellu omandireform ja tagastada natsionaliseeritud vara. Kõike seda õpiti töö käigus – ägedasti vaieldes ja sageli ka tülitsedes. Mõistagi tehti ka palju vigu, sest vigu tegemata pole võimalik õppida ega areneda.
Tagantjärele on oluline tähele panna, et meid ei toonud raudse eesriide tagant tänasesse Eestisse mitte kõikehõlmav üksikasjalik 30 aasta plaan, vaid selge eesmärk ja kindel tahe. Me tahtsime vabaks saada ja me saimegi vabaks, ehkki eesmärk näis algul paljudele täiesti utoopiline.
Kui nüüd Isamaa esimees Margus Tsahkna pärast esimese parteiprogrammi eesmärkide täitumist seadis möödunud laupäeval oma kõnes Eestile uue sihi – saagu meid 2 miljonit! –, siis tasuks seda lähiajaloo tähtsaimat õppetundi meeles pidada. Tuleb astuda esimene samm, siis saab astuda ka teise ja kolmanda. Kõige tähtsam on seada siht ja asuda teele. Siis saab ka suunda täpsustada ja vajaduse korral eesmärki selgemaks sättida.
Muidugi peavad ajakirjanikud poliitikuilt küsima: aga kuidas te kavatsete seda saavutada? Kas te tahate tuua siia sadu tuhandeid võõramaalasi? Või on teil mingi imerohi eestlaste sigivuse suurendamiseks?
Aus vastus on, et me ei tea täpselt, kuidas seda teha. Veel ei tea. Tuleb lihtsalt teele minna, orientiiriks vaid mõned üksikud maamärgid ja viidad.
Kindlasti ei saa lahenduseks olla massiimmigratsioon. Praegu Euroopas toimuv on kultuuride konflikt. Parempopulistid ja totaalse sallivuse jutlustajad ei paku välja lahendusi, kuidas neis oludes hakkama saada. Hullust ei saa ravida hullusega, seda tuleb teha mõistusega.
Abivajajaid tuleb aidata, kuid Euroopa elustandard ei ole inimõigus, mida me suudame kõigile võimaldada. Ebaseaduslikud sisserändajad tuleb tagasi saata. Samuti tuleb tagasi saata need, kes on saanud riigilt varjupaiga ja õigusliku kaitse, aga rikuvad meie reegleid. Isamaa erakond on alati pooldanud rangelt kontrollitud sisserännet ja hoiab sama joont ka edaspidi.
Eestlaste arvu suurendamine eeldab sündimuse suurendamise seadmist kõige peamiseks sihiks. Eesti mehed ja naised unistavad oma peres rohkem kui kahest lapsest, aga tegelikult sünnib lapsi peaaegu poole vähem. Rahva taassünd algab alles pere kolmandast lapsest. Peredele tuleb anda kindlustunne oma unistuste elluviimiseks. Eesti tuleb muuta paigaks, kus tahavad elada ja kuhu tahavad elama asuda kõik need inimesed, keda me tahaksime siin meelsasti näha, teiste seas muidugi ka siit välismaale kolinud kümned tuhanded eestlased. Eestist peab saama tõmbekeskus inimestele, unistustele ja nende teostamise võimalikkusele. Ühelt poolt nõuab see suuremat avatust, teisalt aga endaks jäämist ning oma näo säilitamist.
Kevadeks valmib Isamaal ka esialgne plaan, aga ühestki plaanist pole kasu, kui pole tahet ja usku. Rahvaarvu suurendamine pole mitte ainult ühe erakonna mure, hool ja vastutus. Kui iive jääb edaspidigi negatiivseks, on meid varsti nii vähe, et me ei suuda enam oma riiki hästi ülal pidada. Mida kehvemini aga käib meie riigi käsi, seda vähemaks meid jääb. Sellest suletud allakäiguspiraalist välja rabelda on kogu rahva kõige tähtsam probleem, mida me saame lahendada üksnes üheskoos.
Kalle Muuli
riigikogu liige, IRL
Tehased, vabrikud erastati. Direktorid suundusid riigiaparaati ja nende järeltulijad, kes ei ole tööinimese elu näinudki juhivad seda riiki.Enamik on endised partei ja komsomoli rakukesed linnavalitsustes ja muudes bürokraatlikes instantsides. Punased siniverelised. Milline vabadus ???? Kellele ???
vabadusest võib unistada. tegelikult on elu kehvem kui vene ajal. vanasti oli raha aga ota ei olnud suurt midagi nüüd on vastupidi, osta on kõike aga raha pole. vene ajal pandi sullerid jariigipätid kinni nüüd istuvad pukis jateevad seadusi. kus on õiglus
miks seda siiani tehtud ei ole?
Tuleb alustada sellest, et tulumaks on seotud laste arvuga. Olen nelja lapse isa ja võin kinnitada, et mul ei ole nende kõrvalt TULU, aga ikka maksan seda neetud tulumaksu! Tunnen ennast siin riigis orjana aga mitte inimesena. Ma ei taha teilt kerjata ja samas ei soovi ka laste arvelt midagi maksta, pean hakkama otsima teisi lahendusi. Jõudu teie imelikele maailma vaadetelele, jutuga olete kõvad mehed/naised aga käega ei tee te isegi liivalossi. 🙁 :& Unistage seal, see on veel maksuvaba. :”#¤%&/(
Miks Kalle Muuli ise astus 1984 NLKP (kommunistlik partei) ridadesse?
Uskus, et pääseb Ülemnõukogusse?
Mõistlik jutt.
Õige jutt. Nullist alustasime ilma kogemuste ja eeskujudeta sellises olukorras ja ,vaatamata vigadele, mis on täiesti normaalsed, kui õpitakse,oleme kaugele jõudnud. Kes ei oska tunnetada seda vabadust, mis meil on, see ei ole minevikus elanud või lihtsalt sellest aru saanud. Õige:euroopa elustandard ei ole inimõigus kogu maailma rahvastele ja sellega on küll multi-kultikad üle võlli läinud ja selle liikumisega me ainult kaotame ja kaotame ka siis, kui kõiki Brüsselist saadud suuniseid orjameelselt täidame.
Saime vabaks või? Pole nagu aru saanud. Minust läks see kuidagi mööda. Kommud jäid pukki ja siis ühtäkki hakkasime EU-l, USA-l imema.
Lugupeetud Kalle. Ühes olen Teiega päri, et inimestele tuleb tagasi anda kindlustunne. Paraku on olnud Eesti poliitikud need, kes oma tegemistega või tegevusetusega, on laiali lammutanud ühe tugeva riigi alussamba ( perekond). Tugevad pered viivad Eestit edasi. Teen ettepaneku, mõelge kuidas taastada inimeste usk Eestisse.
Tuleb pimedatel õhtutel elekter ära võtta.