Kui visata pilk peale äsja Eesti Päevalehes avalikuks tehtud andmetele meie kuni 29aastase mitteõppiva ja -töötava nooruse kohta, tahaks esimese hooga kriisata „Nukitsamehe” metsamoori kombel „Puhata ja mängida?! Ah nemad tahavad puhata ja mängida?!” Sest mõistus kuidagi keeldub omaks võtmast, et tervelt 13,8 protsenti selleealistest noortest, terve linnatäis noori inimesi, elab säärast muidusööja elu, teeb seda enamasti oma vanemate kulul, ja näib, et ei tahagi elult midagi muud. Ei taha anda, ei taha panustada, ei taha iseseisvuda. Eriti see viimane on veider.
Peaaegu kõik arenenud maad kulutavad selliste eluga toppama jäänud noorte jaluleupitamiseks korralikke summasid, aga probleem on jäänud. Järelikult on selle nähtuse taga, selle tahtmatuse ja eluvõimetuse taga mingid hoopis sügavamad põhjused, mida otserahastusega kõrvaldada ei õnnestu.
Tõele au andmise ja faktitäpsuse huvides pean ma siinkohal lisama, et statistika on nimelt selle valimi hulka arvestanud ka noored, kes tegutsevad kuskil vabatahtlikuna, on koju aheldatud mõne lähedase hooldamise kohustuse või oma puude tõttu või on õnne otsimas kaugemal välismaal. Neid on siiski suur vähemus, ja ma arvan, et neil probleemi ei olegi. Nad teevad midagi ja saavad midagi ja maitsevad oma tegude vilja, nagu kõneles Tammsaare. Nad elavad vähemalt oma ainukest väärtuslikku elu tegutsedes ja ühel päeval ehk saavad ka maksumaksjaiks.
Kui me aga kõneleme nüüd selle seltskonna enamikust, töötuist ja mitteõppivaist passiivsetest noortest, siis nende helges tulevikus ma kindel ei ole. Neil inimestel on probleemid, mis ei puuduta kahjuks sugugi mitte ainult neid ennast, vaid tervet nende lähimat ringi ning riiklikku maksulaekumist väga pika aja vältel. Riigi rahakoti jätan ma praegu siiski kõrvale, sest rahakottidest rohkem on mind alati huvitanud inimdraamad ja –traagikad. Tegelikult arvan ma, et selliste noorte heitumuskäitumise põhjuste otsimiseks tulebki rohkem mõelda peredes toimuva peale, perede väärtushinnangute ja tõekspidamiste ning valitsevate hirmude peale. Jah, ja kindlasti ka koolisüsteemi peale, sest seegi vormib väga palju noore inimese enesehinnangut, tema suhtumist töösse ja kohustustesse.
Midagi on neil tasanditel läinud väga valesti, kui noored ei julge või ei suuda iseseisvaks saada, vastupidi looduse sunnile ja ühiskonna normidele. See ei ole mitte ainult mugavus, mis ei luba noorel inimesel oma lapserollist lahti lasta. Oma vananevate vanemate kulul aastakümneid kestev parasiteerimine näitab hoopis eneseväärikuse puudumist. Eneseaustuse puudumist. Seega: enesehinnangu probleeme ja hirmu, et vanemaist eraldudes ei saada hakkama.
Kust on tulnud noore inimese sisse nii sügav veendumus, et ta ei saa omapead hakkama? Kuidas on võimalik, et linnul on tiivad, aga ta ei usu, et suudab nendega lennata? Mis on ta eneseusu hävitanud?
Vaat selle küsimusega me peaksime tegelema. Lasteaedade, koolide, perede tasandil. Õpetaja- ja vanemakoolituste tasandil. Et õppida üles kasvatama normaalse enesehinnanguga, enda võimetesse ja suutlikkusse uskuvaid noori, kellel on tegutsemine, andmine, pühendumine ja iseseisva elu vabadus eneseväärikuse küsimus.
Noortest endist saavad ju ka kord lapsevanemad, ja siis on nende kord oma pojad lennuvõimeliseks kasvatada. Aga see on võimalik ainult siis, kui vanem ise lennata oskab, kui vanem ise üksijäämise hirmu all ei kannata, kui ei tunne ise ebakindlust homse ees või iseenda suutlikkuse pärast. Vastasel korral võib juhtuda (ja et juhtubki, sellest on ümbritsevas elus näiteid ju palju), et alateadlikult klammerdutakse oma täiskasvanud lastesse, ei suudeta neil minna lasta, ei suudeta lahti lasta. Laps aga ei kipugi kuhugi, sest oma ema tuba on alati soe, ja mine tea, kuidas muidu saaks…
Aga laps tahab ikka puhata ja mängida, see on ju selge.