Tanel Talve: kas üle-eestiline kiire internet jääb unistuseks?

Tanel Talve. ARHIIV

Tuline õigus on nendel,  kes ütlevad, et maal elamine on kallis. Seepärast ongi valitsuskoalitsioon seadnud efektiivse ja kvaliteetse taristu oma keskseks  regionaalpoliitiliseks eesmärgiks.  Sotsiaaldemokraatide eestvõtmisel täienes valitsuslepe hilissuvel punktiga, mis ütleb: „Tagada igale maal elavale perekonnale mõistliku hinnaga kommunikatsioonid – elekter, kiire internet ja korralikud sõiduteed, luues selleks vajalikud täiendavad toetusmehhanismid ehk nn viimase kilomeetri toetuse.“ Vastutajatena said kirja majandus- ja taristuminister ning riigihalduse minister.
Need olulised sihid  vajavad nüüd konkreetse tegevusplaaniga sisustamist. Aga kui rääkida kiire netiühenduse kättesaadavusest, siis paraku pole praegu hädas mitte ainult pisikesed külakesed, vaid ka näiteks 1200 elanikuga Muraste või 600 inimesega Metsanurme Saku vallas.

Riigikontrolör Alar Karise kinnitusel tuleb leida lahendus turutõrkele, et paljude põhjuste seas poleks vähemasti korraliku internetiühenduse puudumine lisaargumendiks, miks mõnel pool ei saa luua uusi  töökohti või miks inimesed oma senise elukoha maha jätavad.

Riigikontrolli audit näitab, et vaatamata valitsuse plaanile tagada lairiba baasvõrgu arendamise kaudu kõigile Eesti inimestele aastaks 2020 ligipääs kiirele netiühendusele, ei pruugi see oodatud ulatuses teoks saada. Nimelt on jäänud läbi mõtlemata, kuidas teha kiire nett kättesaadavaks ka väljaspool kortermaju ja paikasid, kus elab vähe inimesi.  
Tõesti, maapiirkondade elanikele näib enam kui kummaline olukord, kus nn jäme kaabel jookseb nende krundi äärest mööda, aga reaalselt seda kasutada ei saa. Põhjuseks on asjaolu, et  viimase kaablijupi tuppa toomine ja mõne teenusepakkujaga liitumine on kas ebamõistlikult kallis või siis üldse võimatu.

Olen riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena korduvalt tõstatanud küsimuse, kas seni kulutatud summad on läinud asja ette ja millise plaani järgi tehakse edasised investeeringud? Kahjuks pole ma majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilt senini ammendavat vastust saanud. Samuti ei ole 2016. aasta riigieelarvesse kavandatud vahendeid, mis peaksid leevendama nn viimase miili turutõrget.  

Meeldetuletuseks – esialgu pidi kogu Eesti olema lairibavõrguga kaetud juba aastaks 2015. Nüüdseks on meil silme ees 2013. aastal maha pandud  vähem ambitsioonikam eesmärk, et aastaks 2020 on kiire internet kiirusega 30 Mbit/s kättesaadav kõikjal Eestis ja ülikiiret internetti kiirusega üle 100 Mbit/s kasutab 60 protsenti elanikest. Huvitav, kas lootus rajaneb praegu sellel, et viie aasta pärast ongi kõik maalt suurematesse linnadesse ära kolinud ja need numbrid ilma midagi tegemata täidetud?

Olukorra teeb veelgi tõsisemaks äsja lahvatanud skandaal, mis sai alguse ametist lahkuva Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutuse ainsa juhatuse liikme ja EstWin projekti looja Olav Harjo väitest, et maksumaksja raha eest luuakse riigis lubamatult põhivõrkusid välismaistele telekomiettevõtetele.

Projekti EstWin eesmärk oli rajada 2018. aastaks valguskaabli võrk, mis viib ülikiire interneti neisse Eesti paikadesse, kuhu operaatorid turutingimustel ei investeeriks. Nii on sõna-sõnalt kirjas projekti tutvustuses. Tänaseks on ka tuhandeid kilomeetreid kaablit maha pandud, kuid jätkuvalt on arusaamatu, kuidas jõuab kiire internet lõpptarbijani? Olav Harjo tsiteerides: „Sellega ei lahendata maal elavate ja töötavate inimeste probleeme internetiühendustega, vaid ehitatakse maksumaksja raha eest Eesti rikkamatele firmadele magistraalvõrku.“

Võimalik, et asja kogu mõte on ühendada telekomi mastid valguskaabliga. Kui mast ühendatakse optikaga, siis kindlasti paraneb mobiilse interneti läbilaskevõime, aga tegu on siiski jagatud ressursiga, mille puhul keegi ei garanteeri tarbijale maksimaalset kiirust. Samas on Eestis hulk asustatud piirkondi, kus pole ühegi sideoperaatoriga korralikku kõnekvaliteetigi, mis siin veel andmesidest rääkida! Kuidas ikkagi riik ka üleminekul 4G strateegiale oma eesmärke täita kavatseb?

Lisaks on tänased 4G paketid üsna piiratud andmemahuga, mis võimaldab kasseerida sundseisus olevalt tarbijalt kenakese summa, kui viimane soovib peale uudisteportaalide pealkirjade lugemise ka midagi tõsisemat teha.

Samuti ei paku täna ükski operaator kõnealusel tehnoloogial digi-TV-d ja muid teenuseid ning mugavusi, mis püsiühendusega kaasnevad (kiire ja kindel internet, nuti-TV oma paljude võimalustega, tasuta kõnedega lauatelefon jmt). Nii tekib seis, kus klient peab ühest kohast võtma 4G interneti, teisest kohast teleteenuse ja kolmandast veel ka telefoni, makstes kuus iga teenuse eest sama summa, mille eest linnas elav tarbija saab kõik kolm korraga kätte.

Näide A: püsiühendus Elioniga: internet 20M, põhipakett koos nuti TV, filmiriiuli ja kordusvaatamisega + lauatelefon – teeb kokku 25 eurot.
Näide B: Viasat (ilma nuti-TV-ta), hind 20 eurot; internet Elion Wimax (levib õhu kaudu ja vaid osal Eesti territooriumil) 1M, hind 31,89 eurot – teeb  kokku üle 50 euro.

Asja tõsidusest arusaamiseks mõned numbrid – aastatel 2009–2014 investeeris riik lairiba baasvõrgu arendamisse ligi 28 miljonit eurot Euroopa Liidust saadud toetusraha ning aastatel 2015–2020 plaanitakse samaks otstarbeks anda veel umbes 41 miljonit eurot. Nende miljonite kasutamine peab olema põhjalikult läbimõeldud, et  lõppeesmärgini jõuda. Loodan, et asjaosalised tegutsevad siin vastutustundlikult ja olukord laheneb.

Kui me tahame, et Eesti elanikkond ei koonduks vaid Tallinnasse ja Tartusse ning mõnda maakonnakeskusesse, siis on riigi kohus tagada teenuste kättesaadavus ja mõistlik hind kõigile inimestele ja ettevõtetele, seda sõltumata nende elu- ja asukohast. Maal elamine ei pea olema luksus, mida vaid vähesed endale lubada võivad.

Tanel Talve
riigikogu liige, SDE