Avalikkusel on valida, kas uskuda Edgar Savisaart või prokuratuuri, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas Postimehes. Savisaar on ühelt poolt kohtuotsuseta süüdi, sest kapo ütleb nii. Teiselt poolt on ta süütu, sest kapo nii ütleb. Sama skeem toimis 2012. aastal Reformierakonnaga, kuigi seal jõudsime tänu toonasele prokuratuurile vähemalt lähemale avaliku tõe standardile, kui RE liikmete tunnistused avalikuks tehti. Praegu on meil selle asemel õnnetu, ennasthävitav leke prokuratuurist. Ükskõik kui usutav on mulje korruptsioonist Savisaare taskustalinistlikus režiimis, ei mõistaks teda nüüd süüdi ükski läänelik kohus. Vaevalt Eestiski, ja nii jääb kõik õhku. Nagu Tallinna Sadamaski, kus kapo ja prokuratuur vähemalt näiliselt loovad muljet, et poliitikud loomuvastaselt korruptsioonipesast matti ei võtnud.
Tõe määrab nii uskujate arvukus ja valjuhäälsus. Tõde sõltub suvalistest, subjektiivsetest teguritest. Teatud poliitikute korruptiivsust usuvad teatud inimesed. Süsteemil puudub autoriteet tõde objektiivselt sedastada. See loomulikult määndab poliitilist avalikku arutelu: mõtteid ei mõelda läbi, vaid vaadatakse äraootavalt teiste poole, kinnituse saamiseks. Vaated on harva ankurdatud kindlamasse pinda kui heitlik avalik arvamus.