Foto: Tõnis Muuga
Eile Toompeale kogunenud põllumeeste meeleavaldusega samas mastaabis protestiaktsiooni ei tulegi nagu meelde. Jah, paar korda on Toompeal käinud meelt avaldamas „palgamaiad” koolmeistrid. Pahased põllumehed ise on korda paar protesti märgiks jaganud linnarahvale tasuta piima ja läinud siis ilusti põllule tagasi. Eilse traktorite paraadi kohta võib vist ütelda küll, et see oli midagi enneolematut ja sensatsioonimaigulist. Nagu enneolematud ja sensatsioonimaigulised ettevõtmised ikka, pälvis see meedias suurt tähelepanu. Nüüd jääb vaid loota, et selle asjaga ei lähe nii, nagu enneolematute ja sensatsioonimaiguliste ettevõtmistega enamasti: et täna on uus ja huvitav, aga juba homseks, hiljemalt ülehomseks on kõik unustatud, sest uued asjad tulevad peale.
Poliitikud on selle ära tabanud, kasvatavad riigi valitsemiseks paksu nahka, et kannataks mõne(d) päeva(d) meediapeksu ja -tähelepanu välja. Et küll ära unustavad, saab rahulikult „tööd” edasi teha.
Lootust, et seekord ehk nii ei lähe, näikse süvendavat ka tõik, et põllumeestel tundub tõepoolest olevat mõõt lõplikult täis. Maaeluminister küll ütleb, et riik seisab raskel hetkel põllumehe kõrval; ütleb, et rasketel aegadel ei jäeta kedagi üksi; kinnitab, et üksteist aidatakse, aga võtmetegur on siiski uute turuoludega kohanemine, sest…
Täiesti võimalik, et just selle „aga” või „sesti” pärast võtab ministrit vastu põllumeeste vilekoor. Küllap on aru saadud, et isegi siis, kui sõnad on ilusad ja julgustavad, on ikka kuskil üks pisike aga, mis võib lubatu pea peale pöörata, nii et põllumehed targu enam ilusat juttu ei usu. Põllumehed tahavad lubaduste asemel seda, et tõesti midagi ette võetaks, ja – kui ei võeta – lubavad ise tulla virtsapüti ja loomadega mäe otsa tagasi.