Eesti suuruselt teine sinirebasefarm on Läänemaal Suur-Nõmmkülas

Nuckö rebasefarm Sutlepa lähedal. ARVO TARMULA

Vaatamata mitmele pooleli olevale kohtuasjale alustas Noarootsi valda Suur-Nõmmkülla ehitatud karusloomafarm tööd: augusti eelviimasel nädalal kolis sinna 700 sinirebast.

„Eesti suuruselt teine rebasefarm Karjaküla järel,” ütleb farmi üks omanikke Argo Klopman naljaga pooleks. Ligi 20 000 asukaga Karjaküla farmiga Keilas ei anna Nuckö farmi esialgu muidugi võrrelda.

Juuli alguses andis Noarootsi vallavalitsus Nuckö farmile osalise kasutusloa, nii et kahte 80 meetri pikkusesse hoonesse tohtis asukad sisse tuua. 700 esimest sinirebast saabus Soomest Nykarlepyst Österbotteni superfarmide piirkonnast kahes jaos ja nad elutsevad nüüd viie kaupa oma traatpuurides.

„Täpselt nii nagu seadus ette näeb,” kinnitab Klopman.

Seaduse järgi võib ühes puuris elada kuni viis looma.

Reedel, kui Lääne Elu farmis käis, olid puurid puhtad, lehka, mida pelgavad kohalikud elanikud, ei olnud tunda, ja sinirebased sebisid puurides või külitasid. Loomad olid puhtad ja kenad, ükski ei niutsunud.

Farmi ümbritseb aed, mis Klopmani sõnul ulatub 30 sentimeetrit maa sisse, aga ka puurid ise ja hooned on põgenemiskindlad. „Kui ta mingi kahekordse ime läbi puurist ja majast välja saab, siis aiast ikka ei saa,” ütleb Klopman.

Klopmani sõnul ei pidavat karusloomafarmidelt rikkas Soomes aeda nõutamagi, kui on säherdused põgenemiskindlad puurid ja majad nagu Suur-Nõmmkülas, aga nemad tegid igaks juhuks ikkagi ka aia.

Toidu – kalast, kanast, viljast jm koosneva valmistoidu – toovad farmerid kutsikatele Keilas asuvast Karjaküla farmist: iga päev tuleb sõita 170 km edasi-ragasi, ööpäevas söövad rebasekutsikad veidi üle ühe tonni valmissööta.

Praegu on farmis kasutusel kaks 80 meetri pikkust hoonet, kolmandal pole esialgu veel kasutusluba. Seitse hoonet tohiks veel juurde ehitada, nii et kokku mahuks farmi kümme maja, kus elutseks 3500 sinirebast.

„See pole midagi,” ütleb Klopman. „Österbottenis on farmid, kus on 280 meetri pikkused hooned, ja kokku on neid 30 ligi.”

Sealt Noarootsi toodud rebasekutsikad on praegu 2,5-3kuised. Esimese satsi nahku loodavad Suur-Nõmmküla farmerid Soomes oksjonil maha müüa detsembris-jaanuaris.

Kohtutreppi on kolmel farmiomanikul – Klopmanil, Lauri Otsal ja Leander Pragil – tulnud kulutada aastaid. Praegu on nii mõnigi kohtuasi pooleli.

„Ei jõua järge pidada,” nentis Klopman naljaga pooleks.

Sellele vaatamata loodavad mehed siiski kord farmi täisvõimsusel käima lükata ja võimalik, et ellu viia isegi esialgne plaan rajada mingifarm, kuigi sellega Klopmani sõnul läks, nagu läks: kohtuasjad venisid, aastad kulusid ja meestel polnud mingit kindlust investeerida, kui ei tea, mis saab edasi.

Mingifarmi plaani hakkasid mehed pidama kuus aastat tagasi. Noarootsis sündinud-kasvanud Otsa ja Klopman olid aastaid Soome karusloomafarmides töötanud. „Pärast 11. klassi läksin suveks esimest korda tööle,” ütleb Klopman.

Mingifarmi rajamise idee leidis kohe ägedat vastuseisu. Sõna võtsid  loomakaitse selts, teadlased ja ka kohalikud elanikud. Zooloog Tiit Maran märkis, et mingifarmide pidamine on avaliku huvi vastu. Keskkonnaühenduste koda pöördus keskkonnaministri poole palvega, et meestele tegevusluba ei antaks. Luba küll saadi, aga koda kaebas keskkonnaameti otsuse kohtusse. Lõpuks aegus ja kaotas kehtivuse mingifarmile väljastatud ehitusluba ja keskkonnaministeerium kaalub üldse mingifarmide keelustamist.

Nii otsustasidki mehed minkide asemel hakata kasvatama sinirebaseid, kes pole võõrliik. Loa väljastab farmi pidamiseks kohalik omavalitsus ja kogu asjaajamine on lihtsam. Rebasefarmigi vastu aga protesteerib kohalik ühendus „Noarootsi keskkonna ja kultuuri kaitseks”. Pärast rebaste farmi toomist pöördus abi saamiseks keskkonnaministeeriumisse loomade eestkosteorganisatsioon Loomus.

Kohalik ühendus on seisukohal, et valda ei tohi mis tahes karusloomakasvatust rajada ja üksikute töökohtade lisandumine ei kaalu üles farmi tõttu turisminduses tekkimata jäävaid töökohti: farm rikkuvat puhta õhu, põhjavee ja kauni miljöö. Farmi vastu on andnud allkirja üle 200 inimese.

Loomade eestkosteorganisatsioon pärib ministeeriumist aru, miks pole farmis sõnnikuhoidlat ega ole hinnatud farmi keskkonnamõju, kuigi seadus seda ei nõua.

Klopmani sõnul ei kavatse nuckölased alla anda. Seni on ettevõte investeerinud 450 000 eurot, ainuüksi 20 000 eurot on kulunud kohtuskäimise peale. Et farm täismahus tööle hakkaks, tuleks investeerida veel pool miljonit, aga oleneb, kuidas farmil hakkab minema.

„Me oskame seda asja teha. Mõlemal on naine ja pere. Miks me peaks Soomes tööl käima, kui saab töötada siin?” arutles Klopman.

Kolm omanikku on jaganud töö nii, et kohalike juurtega Klopman ja Otsa toimetavad farmis, Pragi ajab pealinna mehena paberiasju ja koordineerib farmindust Tallinnast.