Noarootsi meeste aastatepikkune visadus on lõpuks vilja kandnud: mehed kolisid mõne nädala eest Suur-Nõmmküla farmi 700 esimest sinirebasekutsikat, vurtsivad päevast päeva 170 kilomeetrit Tallinna vahet edasi-tagasi, et kutsikaile päevane üle tonnine toiduports ette anda, ja loodavad esimesed rebasenahad detsembris-jaanuaris Soomes oksjonil maha müüa.
Esimese hooga on üsna raske ütelda, kas see on hea või halb uudis. Karusloomafarm on ja jääb sääraseks ettevõtmiseks, mis tekitab vastakaid tundeid. Suur-Nõmmküla farmilgi on praegu pooleli mitu kohtuasja, osa küll mingifarmi asjus, mida mehed esialgu tahtsid rajada, aga matsid mõtte maha: asjaajamine on keeruline, nõuded ülikarmid, kohtuasjad kippusid venima. Mida aeg edasi, seda enam on juttu ka sellest, et mingifarmid Eestis tuleks üldse keelustada. Sinirebastega asju ajada tundus tükk maad ohutum, sest sinirebased ei ole Eesti faunat ohustav võõrliik, nagu on mingid, ja suurema osa pabereid saab korda ajada kohalikus omavalitsuses. Sellest hoolimata tekitab vastakaid tundeid ka rebasefarm. Kohalikud elanikud kardavad lehka, kardavad põhjaveereostust, kardavad rikutud miljööd. Loomakaitsjad seisavad rebaste õiguste eest, mida farmi püstipanek äärmiselt jõhkralt rikub.
See, et Nuckö farmerid asja sinnapaika ei ole jätnud, võib esialgu tunduda rumal jäärapäisus. Et no ärge siis tehke, poisid, kui keegi ei taha… Teisest küljest, kui maa jookseb tühjaks, kas ei ole iga kohapeale jäänud, ja mitte ainult kohapeale jäänud, vaid seal omale ka töökoha ja perekonna loonud noor mees väärtus. Muidugi võib arutleda, kas see loodud töökoht peab olema just karusloomafarm. Inimene lõppude lõpuks ei vaja ju karusnahku, toda tarbetut luksust. Aga arutleda võib ka selle üle, kas ikka peaks näiteks… lihaveiseid pidama. Toit ei ole luksuskaup, aga liha iseenesest võib luksuskaup olla küll. Kas inimene ikka peab liha sööma? Nii et kuni Eestis on karusloomafarmid lubatud, kuni nad vastavad nõuetele, ehk ei peaks neisse siis fundamentalistlikult suhtuma.
Jah, kes ikka omale karusloomafarmi koduukse taha tahaks. Samas, ei saa eitada, et on teatud kontingent, kes iga hinna eest omale karusnahka külge valivad. Karusnahk tuleb teadagi suures osas Venemaalt. Siin kasvatades saab vähemalt kontrollida ja kehtestada tingimusi, kus loomad kasvavad.
Huvitav lugu: see, mida Lääne Elu näib nimetavat fundamentalistlikuks suhtumiseks, on minu maailmamõistmist mööda jällegi teisi elusolendeid austav lähenemine. Fakt on, et loomi peetakse karusloomafarmis nende jaoks loomuvastastes tingimustes, misjärel nad tapetakse ainuüksi selleks, et keegi jõukas tegelane saaks uhkele üritusele minna peene kraega (teadupärast läheb enamus karusnahast aksessuaaride peale, mitte millegi otseselt vajaliku tootmiseks). Jah, seadus on tõesti täidetud, ent siiski näeme teie galeriis pisikesi traatpõhjaga puure, milles mitu rebast kobaras koos ning kus neil päris kindlasti pole piisavalt ruumi joosta (vaba rebane jooksvat päevas 12 km), kaevata, jahti pidada ja nõnda edasi. Kas sellise ettevõtte taunimine on tõesti… Loe rohkem »
täitsa lollid kommentaarid jälle
tublid poisid…need kes vastu inisevad võiks oma perearstiga konsulteerida…
Ajaleht, internet jne om ammugi luksus-millas need alles ilmuma akkasi ja keegi es tundnud tolle järele puudust.Kui juba arutlemiseks läksiva.
“Rohemehikesed” ja “loomakaitsjad” toimetavad ehk oleks paslik ka metsanotsude õiguste eest seista ja päästa neid sigade Aafrika katkust, auuu, kus olete!!!