Helmen Kütt. Foto: Merilin Kaustel-Lehemets
Teisipäeval oli Haapsalu neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses (HNRK) külas Eesti sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt, kes peamiselt püüdis leida vähesele taastusravirahale efektiivsemaid kasutusvõimalusi.
„Oleme ausad, aeg, mille jooksul on võimalik saada rehabilitatsiooni, peaks olema rohkem juhtumist ja vajadusest tulenev,” ütles Kütt.
Praegu rahastab riik rehabilitatsiooni viie päeva ulatuses, kuid ministri sõnul võib mõni inimene vajada seda teenust hoopis pikemalt.
„Praegu ostetakse teenuseid väga tihti juurde oma vahenditest, mida ei pruugi igaühel olla, või siis omavalitsuse poolt,” lausus Kütt. Ka omavalitsuste piiratud rahalised võimalused muudavad lisarehabilitatsiooniteenuse või -taastusravi ostmise tihtilugu keeruliseks.
„Meil oli arutelu, mis see keskmine [rehabilitatsioonipäevade] summa olla võiks, aga ei ole keskmist inimest. Igaüks on unikaalne. Meedikud, füsioterapeudid ja psühhosotsiaalsed spetsialistid suudavad selle [konkreetse inimese] vajaduse määratleda,” ütles Kütt. Ta oli kindel, et eksperdihinnangut tuleks usaldada ja selle põhjal siis ka ravi rahastada.
Vajaduspõhine ja individuaalne ravi aitaks ministri sõnul lõppkokkuvõttes raha palju paremini kasutada. „Võib-olla igaühele mõnest korrast aastas [rehabilitatsiooni] ei piisa. See on mingil määral selle raha ebaotstarbekas kasutamine,” ütles Kütt.
Kütt toonitas, et sotsiaalhoolekanne ja tervishoid on valdkonnad, mille piir on õhkõrn. „Taastusravi on puhtalt meditsiiniline, rehabilitatsioon on aga sotsiaalküsimus. Kuskil on kokkupuutekoht. Praegu ei rahasta haigekassa näiteks haiglais olevaid sotsiaaltöötajaid. Mulle meeldib väga, et selles majas (HNRK – toim.) on neid viis,” ütles Kütt.
Sotsiaaltöötaja on ministri sõnul just see vahelüli, kui patsient haiglast taas koju liigub.
„Tema edasine toimetulek oleneb väga palju sellest, kui palju on valmis ja teadlikud tema pereliikmed,” lausus Kütt.
Ta ütles, et hindab HNRK juhi Priit Eelmäe mõtet, et sotsiaaltöötajad on tähtsad selleks, et arstid, hooldajad ja kodused saaksid haige heaks anda oma parima.
Koos sotsiaalministeeriumi kantsleri Marika Priskega Haapsalus käinud minister ütles, et tööhõivereformi kontekstis, aga ka laiemalt on taastusravihaigla kompetentsil tähtis roll. „Haapsalu taastusravihaigla on hinnatumaid taastusraviteenuse pakkujaid,” lausus Kütt. Tema sõnul väärib eriti esiletõstu HNRK teaduspõhine ja innovaatiline lähenemine. Näiteks on HNRKs väga moodne liikumis- ja kõnnianalüüsi labor.
„Ma ei ole siin majas esimest korda. Olen hariduselt sotsiaaltöötaja ja ma olen siin olnud korduvalt. Siia tulles on alati midagi uut ja põnevat,” ütles Kütt.
Kütt märkis, et rehabilitatsiooni ja taastusravi roll on ühiskonnas väga tähtis. „Kui suudaksime ravida niimoodi kõiki õnnetuse või haiguse tõttu töö-, aga ka muu võime kaotanud inimesi, nagu [praegu] missioonil viga saanuid, siis hiljem oleksid kulud riigile väiksemad ja inimese kvaliteetselt elatud aastad palju paremad,” selgitas Kütt.
Põhja-Eesti regionaalhaigla soovi HNRK-d endaga liita Kütt ei kommenteerinud, sest see on tervise- ja tööministri Urmas Kruuse vastutusalas. „Mina ei ole neid jutte kuulnud,” ütles Kütt.
Ta märkis, et koostööd tasub raviasutustel alati teha, aga võimalikul ühendamisel peaks olema mingi loogika. „Seda ei saa teha ainult raha kokkuhoiu mõttes,” ütles Kütt.
Kommentaar: Haiglate liitmisel peab mõte olema
taastusravihaigla juht Priit Eelmäe
Vajaduspõhine rehabilitatsiooniteenus peaks olema korraldatud nii, et arvesse oleks võetud inimese personaalsed vajadused ja püstitatud selgesuunaline eesmärk. Näiteks inimese ettevalmistamine tööturule sisenemiseks füüsilises ja ka vaimses mõttes. Selleks on HNRK valmis pakkuma nn programmipõhiseid teenuseid.
Näiteks siiani oleme HNRKs katsetanud kolmenädalasi rehabilitatsiooniprogramme, mille eesmärk on seljaaju traumaga inimeste tööturu aktiivsetele teenustele suunamine. Programmid on olnud edukad ja on vaja neid kindlasti jätkata.
Haiglate võrgustumist olen arutanud mõlema piirkondliku haigla (Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Tartu ülikooli kliinikum – toim.) juhiga, kuid kindlaid otsuseid veel tehtud ei ole. Võrgustumisega peaks kindlasti kaasnema mingi kvalitatiivne nihe. Võrgustumine niisama võrgustumise pärast ei ole kindlasti mõistlik.
Kasu peaks olema sellest eelkõige patsientidele, samuti võrgustuvaile tervishoiuasutustele enestele. Võimalusi on mitmeid, kuid tähtsaim on ehk see, et komplitseeritud neurotrauma rehabilitatsioon toimuks ühes Eesti pädevuskeskuses – HNRKs. See on kindlasti kulutõhusam rahastaja poolt vaadates ja sisukam patsiendile.
Juba lähiajal on kavas siiani hästi toiminud koostööd veelgi tõhustada. HNRKl on kindlasti selliseid taastusravi valdkonna spetsiifilisi pädevusi, mida jagada piirkondliku haiglaga.