Veetsin koos bussitäie ajakirjanikega ühe põneva päeva Jõelähtme vallas. Meile tutvustati kohalikku ajalugu, loodust, firmasid ja koole, aga meelde jäid kaunid ja tegusad naised, kirjutab ajakirjanik Ene Pajula.
Vanema põlve ajakirjanik Ülo Kalm, kes juhtumisi on Rannarootsi muuseumi direktori nimekaim, arvas, et alkoholilembus, mille õppisid mehed selgeks nõukogude ajal, on süüdi. „Minu isakodus võeti perekondlike sündmuste puhul pisike pits viina. Omatehtud õlut joodi kannust, aga ma ei mäleta ühtegi purupurjus inimest, sest purjutajaist ei peetud lugu. „Praegu on alkoholi pruukimine ja purjusolek meie elu lahutamatu osa,” rääkis Kalm.
Kalmu jutus on iva, aga ma ei süüdistaks meeste allakäigus ainult nõukogude võimu. Naised elasid selle võimu all ju samamoodi. Peab olema mingi muu põhjus. Esimest korda hakkasingi meeste ja naiste erinevuse peale tõsisemalt mõtlema Eesti taasiseseisvuse algaastail. See oli karm aeg ja mehi murdus kui loogu. Mu hea tuttav poos ennast lauta üles, sest kolhoos, kus ta oli eluaeg töötanud, kadus. Ta ei suutnud uute oludega kohaneda. Naine jäi kolme varateismelise lapsega üksi. Mu teises tuttavas peres jäi suure tehase peainsener töötuks. Naine käis tööl, rabades mitme eest, et kahele kooliskäivale lapsele ja mehele ikka midagi lauale oleks panna ja arved makstud saaks, aga mees lesis sohval ja vaatas lakke. Nädalaid ja kuid. Kuigi oleks võinud vähemalt suvekodus kurke korjata või perele lõunaks kartuleid praadida. Teha vähemalt midagi, et naisel kergem oleks, aga ei. See asi lahenes, kui mees lõpuks väärika töökoha leidis. Ja veel üks tuttav pere, kus mees haigestus vähki ega teinud midagi, et ellu jääda. Operatsioonil küll käis, aga igasugusest muust ravist ta keeldus, triivides vaikselt surma poole, jättes naise mitme kooliealise lapsega üksi.
Siis ma mõtlesin, et mehed ongi loodud selliseks, kes kergemini murduvad. Mehed jäävad kergemini kodutuks ja neid on rohkem ka vangide hulgas. Naised on vintskemad, sest keegi peab lapsed üles kasvatama. Kes või mis iganes selle maailma arengut korraldas, hoolitses ta selle eest, et järglaste saamiseks, ja veel enam, üleskasvatamiseks, on vaja kaht teineteist täiendavat isendit. Nii me siis olemegi erinevad: meessuguhormoon testosteroon teeb mehed füüsiliselt tugevaks, keevaliseks, ründavaks ja riskialtiks; naissuguhormoon östrogeen teeb naised ümaraks, paindlikuks, ettevaatlikuks ja kannatlikuks; igatahes on loodus sättinud nii, et mees peab suutma ohte trotsides pere kaitseks välja astuda, aga naine peab olema eelkõige vastupidav, elama vähemalt nii kaua, et suuta ka viljastumisealisuse lõpus sünnitatud lapsed üles kasvatada. Mehed murduvad, naised painduvad.
Miks ma sellest kirjutan? Sest minu meelest on naised rohkem tunnustamist väärt. Raul Rebane on oma koolitustel tutvustanud Ameerikas tehtud uurimusi, millega on püütud välja selgitada valimisreklaami sihtrühmi. On leitud, et kõige tähtsam arvamusliidrite rühm on keskealised naised. Neid võtavad kuulda nii lapsed kui ka lapselapsed, miniad ja väimehed, abikaasast rääkimata. Küllap on see ka Eestis nii, meil lihtsalt ei ole seda asja veel sellest vaatenurgast uuritud.
Ma ei ole mingi võitlev feminist. Näiteks rootslased on minu meelest täiesti jaburad, kui nad püüavad väikestest poistest õrnu roosasid nukukesi kujundada. Ma tõesti ei arva, et naistele tuleks kehtestada kohustuslik sõjaväeteenistus ja meestele sunduslik lapsehoolduspuhkus, aga on kiiduväärt, et nii üheks kui ka teiseks on loodud vabatahtlikud võimalused. Kui tüdrukute unistus on saada kindraliks, siis saavad nad astuda ka sellele rajaotsale. Kui pere elukorraldus võimaldab ja mees tahab väikese lapsega koju jääda, siis seda ta ka saab.
On ülekohtune, kui avalik arvamus kipub ikka veel olema seda meelt, et ilusad naised on juhmid blondid, kellest kõik teavad vähemalt kümmet anekdooti. Ja kui üldse, siis mõistust jagas Jumal ainult inetutele kompensatsiooniks, et nad heast välimusest ilma jäid. Ilusate naiste asi ongi ainult ilus olla – ärgu toppigu ennast meeste tähtsate tegemiste vahele – ja inetud naised on täiesti mõttetud olevused.
Mulle tundub, et Eesti ühiskond on jõudnud murdeikka. Napilt kakskümmend viis aastat tagasi pääsesime välja hoolekandeühiskonnast, kus üksikisikul ei olnud mingit õigust oma peaga mõelda. Vaikselt oleme arenenud sinnamaani, et mitte ainult kodanikkond üleüldiselt, vaid ka puuetega inimesed, keda Nõukogude viljastavais tingimustes olemaski polnud, on hakanud aktiivselt oma õiguste eest seisma. Me oleme hakanud tunnistama, küll pika hambaga ja tormiliste vaidluste tulemusel, et on ka selliseid inimesi, kes on n-ö peavoolust vähem või rohkem erinevad. Pooled ministrid valitsuses on naised. Alles kümme aastat tagasi võisime olla õnnelikud, kui valitsusse üldse mõni naine pääses, sotsiaalministriks näiteks. Mis mulle eriti suurt rõõmu teeb, on see, et me pole kehtestanud sookvoote. Naised pole valitsuses mitte sellepärast, et nad on naised, vaid sellepärast, et valitsuserakondadel polnudki välja panna sama võimekaid mehi. Ometi peab naine olema peajagu parem, et pildile pääseda. Mul pole hetkekski kahtlust, et Maris Lauri, Anne Sulling, Helmen Kütt, Urve Tiidus ja Urve Palo on targad ja asjatundlikud, tublid ja töökad ministrid, kel on oma isiklik arvamus ja kes ei jää oma võimekuselt ühelegi mehele alla. Aga ma arvan, et mõne inimese meelest on nad ikkagi kahtlaselt blondid.
Mõni naine sai ministriks sellepärast, et muidu oleks Silver Meikar pääsenud riigikokku, ja mõni sai sellepärast, et on juhtumisi abiellunud õige mehega. Aga ka sel juhul on see ikkagi suur samm edasi tasakaalustatuma ühiskonna poole. Teine asi, mille üle mul hea meel on, on see, et naised ise on ka kasvanud sinnamaani, et tahavad võtta poliitilist vastutust. Tean omast käest, et võiksin hakkama saada nii ühe kui ka teise asjaga, aga ma ei taha võtta väga suurt vastutust, ammugi mitte sellist, kus iga su sõna, samm ja see, mis seljas on, kohe üleüldise hukkamõistu alla langeb. Kahjuks on tõsi seegi, et naised ise ei taha oma sookaaslasi kõrgel kohal tunnustada.
Kaja Kallaski on kirjeldanud, millist vaeva pidi ta nägema, et saada valimisnimekirjadesse rohkem naisi, aga sellest ei olnud abi, sest naised ei saanud kõrgetele nimekirjakohtadele vaatamata ikkagi hääli. Mullegi on meeldinud Albert Schweitzeri abikaasa Helene seisukoht, et mehed olgu eesliinil ja naised seisku nende taga, et neile relvi kätte ulatada. Enam ma nii ei arva, ent ma ei arva ka seda, et naiste poolt peaks hääletama ainult sel põhjusel, et nad on naised. Aga kuna naistele on seni nii vähe võimalust antud, siis me ei teagi, milleks nad suutelised on, ja anname oma hääle kindla peale mõnele silmapaistvale mehele. Usun, et nüüd, mil naised saavad ennast rohkem tõestada, hakatakse nende poolt ka rohkem hääletama.Ühiskond saab tasakaalustatum ja ainult võidab sellest.
Ene Pajula
Olen tädi ja uhkusega,mõnel mehel pole palju midagi vastu panna.