Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo allkirjastas valitsuse määruse eelnõu, millega 2027. aasta vanaduspensioniiga on 65 aastat ja üks kuu. Pensionile mineku vanus tuleb välja kuulutada kaks aastat ette, mis tähendab, et 2027. aasta pensioniea peab valitsus kinnitama järgmise aasta alguseks.
2027. aastast on vanaduspensioniiga kalendriaasta, mitte sünniaasta põhine. See tähendab, et iga kalendriaasta kohta kehtestatakse uus vanaduspensioniiga.
„Vanaduspensioniea uued arvutamise valemid võeti vastu juba kuus aastat tagasi. Ühelt poolt aitab see suurendada pensioni arvutamise aluseks olevat staaži, teisalt peame paratamatult saama hakkama ka tööealise elanikkonna vähenemisega,“ sõnas sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja lisas, et kõigi panus meie sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisel on oluline.
Vanaduspensioniiga sõltub 65aastaste inimeste eeldatavast elueast ja seda arvutatakse viieaastase perioodi keskmisena. Näiteks 2027. aasta pensioniea arvutamisel võetakse aluseks aastate 2019-2023 keskmine eeldatav eluiga. Vanaduspensioniea arvutamise uued alused ja valem võeti riikliku pensionikindlustuse seadusega Riigikogus vastu juba 2018. aastal ning selle järgi peab valitsus alates 2025. aastast määrusega kehtestama vanaduspensioniea iga aasta 1. jaanuariks.
2027. aastal jõuavad vanaduspensioniikka 1962. aastal sündinud inimesed, v.a need, kes on sündinud detsembris. Detsembris sündinud inimesed saavad 65 aasta ja ühe kuu vanuseks 2028. aasta jaanuaris ja nende pensioniiga saabub 2028. aastal, mille täpne aeg selgub 2025. aasta vanaduspensioniea määruse alusel.
Pensionisüsteemi kestlikkuse tagamiseks on vanaduspensioniiga tõstetud alates 1994. aastast ehk kokku neljal korral. 2009. aastal otsustati vanaduspensioniiga tõsta 65-ni aastaks 2026. Viimasena otsustati, et vanaduspensioniiga hakkab alates 2027. aastast muutuma koos eeldatava eluea muutusega, seega vanaduspensioniea muutus on statistiline ning sõltub eeldatava eluea muutusest.
Pension peaks olema seotud statilise “tööturuea” nõudlusega. Kas tänane ja tulevane tööturg, statiliselt võimaldab ja tagab 65aastasele, jõukohase töö?
Mis peaks meid motiveerima olematu intressiga sambaid kasvatama (lähtudes ka inflatsioonist) kui riik aina pensioniiga tõstab?
Kui stressirikast elu elab 64aastane keda tööturul keegi ei vaja aga toime tuleb tulla? Enamus muretsevad ennast haigeks ja väljateenitud pensionini ei jõuagi…
Vast 10aasta pärast on asjaolud muutunud ja süsteem koos sellega inimlikumaks.
riigikokutajal oma pensioni pärast muret pole
paljud selle tähiseni üldse jõuavad
Ei kavatse sandi sente saama hakata! Vaid võtan veel töökohti lisaks.