„Luukereranniku lõvid“ lunastas kahe eelmise sügise kannatused täiega, pakkudes suurejoonelisi loodusvaateid, paeluvat lugu ja erakordset võttepaika.
Kui mullu ja tunamullu Matsalu loodusfilmide festivali peaauhinna võitnud linateosed mõjusid kauneid loodusvaateid armastavale publikule paraja ehmatusena, siis „Luukereranniku lõvid“ pani vaatajad hinge kinni pidades kaasa elama ning teenis siira ja marulise aplausi.
Tunamullu valis festivali žürii (küll mitte üksmeelselt) võitjaks hüpliku filmikeelega märulistiilis linateose ohustatud (ja laiemalt tundmata) linnust kraetrapist. Mullu pärjatud „Uued kärsad“ paiskas tühermaale seasulgu ja sealt tapamajja, pannes vaatajaid poole pealt saalist lahkuma. Looma silmade kõrguselt üles võetud lootusetu elu täis pori, solki ja kabuhirmu läks küll korda ja võttis silmad märjaks, aga tegi iga järgmise võimaliku võitja suhtes äärmiselt ettevaatlikuks.
Austria ja Hollandi koostöös valminud „Luukereranniku lõvid“ lunastas kahe eelmise sügise kannatused täiega. See pakkus suurejoonelisi ja erakordseid Namibia kõrbevaateid ning paeluvat ja liigutavat lugu, pani hinge kinni hoides kaasa elama, koos peategelastega rõõmustama, kurvastama, lootma ja lootust kaotama. Tänavune võitja ei mõjunud sugugi vähem jõuliselt kui mullune ja tunamullune, aga jättis vaataja terveks. Kui pisaraid ka pühiti, siis lahkuti küllap selge ja helge meelega.
„Ta oli dokumentaalfilm, aga mõjus nagu mängufilm,“ märkis Oru kultuurisaali juhataja Viivika Orula. „Loona oli see väga tugev ja liigutav. Tohutult armsad lõvikutsikad. Ja vaated! Visuaalselt väga ilus film.“
Nii mitmekihilist võitjat ausalt öelda ei mäletagi. „Luukereranniku lõvid“ näitab kolme orvuks jäänud lõvikutsika täiskasvanuks saamist, samal ajal on see eepiline lugu nelja põlvkonna kõrbelõvidest ning Philip Standerist, teadlasest, kes on Luukereranniku suurtele kaslastele pühendanud kogu oma elu.
Oma universaalsuses (vahe inimese ja lõvi vahel liigina kaob) võiks „Luukereranniku lõvisid“ pidada lausa feministlikuks linateoseks. Kaheksa aastat vändatud film algab vanaema Kuningannaga, meisterliku kaelkirjakukütiga, kes pärandas oma kunsti edasi tütardele. Film lõpeb, kui üks kolmest lapselapsest on ise ema, kes oma kutsikatele õpetab juba lindude ja hüljeste murdmist, sest maailm on muutunud. Kaelkirjakute murdmise kunst aga ei kao: selle annab Kuninganna teisele lapselapsele edasi tädi, kes esialgu on emata õelapsed minema kihutanud.
