Kaasatus ei tähenda lihtsalt kohalolekut. See on midagi enamat – see on tunne, et inimene on väärtuslik osa grupist ja tal on võimalus aktiivselt kaasa rääkida. Ilma tõelise kaasatuseta jäävad paljud tunnetama, et nad on küll kohal, kuid pole tegelikult osa meeskonnast.
Inimestena kipume ikka ja jälle liialt palju eeldama. Juhtidena eeldame, et inimesed mõistavad ülesandeid samamoodi nagu meie ning kõik töötavad sama tõhusalt. Lapsevanematena eeldame, et koolis käies saavad lapsed targaks, ilma et peaksime ise väga palju panustama. Sõprade ja elupartneritena eeldame, et meie suhted lähedastega püsivad iseenesest head ka siis, kui me neile aega ei pühenda. Kolleegidena eeldame, et kui oleme korra kollektiivis midagi rääkinud, siis sellest piisab. Paraku see nii ei ole! Eeldamine on tihtipeale ekslik ja tingitud vähesest kaasamisest. Kaasatuse saavutamine on teadlik ja järjepidev protsess, mis nõuab juhtidelt, organisatsioonidelt ja kogukonnalt sihipärast tegevust.
on õpetanud, et karjas kaasarääkimist suurt ei toimu, sest tegemist on mokalaadaga