Kunagises Sõpruse näidiskolhoosi lambalaudas Koelas on Päivi Viik juba 30 aastat lüpsilehmi pidanud.
Kallehansu talu lehmad tunnevad kella, sest kell viis pärastlõunal on nad karjamaa kaugemast nurgast kõik väravasse tulnud. Käes on õhtuse lüpsi aeg.
Mõni minut enne viit jõudis Kallehansu perenaine Päivi Viik lauda juurde. „Loomad tulevad kohe karjamaalt sisse,” ütles Päivi lüpsiriideid vahetama rutates.
„Veel on lüpsilehmi, kes saavad looduses käia!” Selle mõtte jätkamiseks võtab ta hetkeks hoo maha. „Miks ei ole rohelised selle peale tulnud, et lüpsilehmade eest võidelda? Kanad peavad roheliste arvates ju olema mahedad ja vabad. Tegelikult on piim esmane toitaine, elu alus. See lehm, kes on kogu aeg laudas, ega tema ju issanda päikest ei saa, selle asemel antakse talle D-vitamiini. Aga see on ju keemia! Nii. Järgmine toit on silo, konservandiga – puhas keemia! Ja piimatööstuses tehakse oma töö veel!”
Lauta kadudes kostub vaid Päivi soov, et kui ta vaid saaks laboris võrrelda enda talu piima ja poepiima!
Nagu kellavärk
Punkt kell viis on Päivi koos tütre Merike Jammeriga vissidel väravas vastas.
Lehmadel on kõigil kollased numbrilapakad kõrvas, kuid igal loomal on ikka oma nimi ka.
„No mine, mine! Mammut peab esimesena minema, siis tulevad Roksi ja siis on Pontšik ja siis on Moosi. See on Printsess. Ja tema on Sõõrik, see on Pontšiku järglane, sellepärast ta Sõõrikuks saigi,” tutvustab Merike loomi. Sõõrik on tiine mullikas, praegu ta veel piima ei anna.
„Ei võta kaua, kui saad õigel ajal toimetama. Tunnikese,” lausus Merike kassile piima valades. Hiirekütt oli ise kusagil mujal toimetamas. „Laut ei saa olla ilma kassita!”
Kallehansu laudas on nüüdisaegne torusse lüps. „Kannulüps on selle jaoks, et kui lehmad poegivad, siis esimene värske piim torusse ei lähe,” lausus Päivi.
„Siin on ees kolm lehmikut, ülejäänud on pullvasikad,” tutvustab Päivi lauda teises pooles, lüpsilehmade vastas olevaid loomi. „Need on need, kes ülejäänud piima ära tarvitavad. Mis järgi jääb, selle joodan kõik pullidele ja vasikatele.”
„Nad on ju ilusad ja siledad, läigivad,” silitas tütar Merike üht lehmikut ja lisas naerdes: „Kui natuke lahjemat kraami annad – siis söö ise, kui tahad!” Iga noorloom saab korraliku lüpsikutäie piima.
Eelmisel aastal lõppes Kallehansu suurem piimamüük pauguga ära. Päivi müüs piima Leetu, kuid ühel heal päeval teatati talle, et sellega on nüüd lõpp.
„Kui piimakombinaadi lugu ära lõppes, siis oli jahuti piima täis – 400 liitrit, kuhu sa paned? Siis käisin, tõin Kasari lüpsifarmist neli pullvasikat, et mul oleks mingigi koht, kuhu ma piima panen,” meenutas Päivi.
„[Võntkülas Helgur] Kaabelile tehti samamoodi! Tal oli lehmi rohkem,” lausus Päivi ja lisas käsi laiutades: „Ja Leediküla [Nigula Piim] ei võta lisa juurde.”
„Mida sa siis, kui piimavedu lõpetati, sellest ilmaelust mõtlesid?” sunnin perenaist valusa teemaga jätkama.
„Mis seal mõelda on?! Kuidas hävitatakse meie ilusat põllumajandust! Ja tegelikult sellepärast on ka riik põhjas, et nad on lasknud põllumajanduse põhja,” võtab Päivi sõjaka poosi.
Suurpõllundus Päivi sõnul Eestit pinnal ei hoia. „Ei hoia, ei hoia! Oleks meil olnud ilusad väiksed talud, Eesti oleks õitsenud! Sest Eesti talud on kogu aeg õitsenud. Aga nüüd ei ole enam midagi tarvis!” kõlavad Päivi hääles lootusetuse noodid.
„Suur piimaostja tuleb!” hõikas Päivi üle jahutusseadme mürina. „Kohalik mees, kümneliitrine nõu juuakse nelja päevaga ära. Viis last on ka ju.”
„Talupiim on just see, et on kindel, et saad kvaliteetset piima, mitte poest, läbitöödeldud,” ütles Kadarpiku külast Koelas piima järel käiv Harry Haabel, kahene Renate ja neljane Neete käeotsas.
Noorelt pensionile
Päivi Viik sai varakult pensionile. „Oleks kuldne Vene aeg olnud, oleks 50aastaselt pensionile saanud, aga siis oli juba Eesti aeg, sain 56aastaselt alles,” ütles seitsme lapse ema Päivi.
Järgmine teema, mis Päivit häält tõstma ajab, ongi lapsed, tegelikult siiski lastetoetus.
„Kõige hullem on see, et riik kipub lastetoetuste kallale,” võtab Päivi taas sisse sõjaka poosi. „See on kõige jubedam asi, mis nad teevad! Sellepärast, et kust meil see tööjõud ja rahvas juurde tuleb, kui me laste pealt hakkame kokku tõmbama. See on väga rumal tegu. Tõmmaku kõigepealt iseenda palgad tagasi!”
Et aga üks lehmikutest tuli teda nügima, toidulisa nuruma, Päivi leebus.
Lehmapidamine tähendab seda, et oled iga jumala päev rakkes. „Hommikune lüps hakkab kell kuus, seitsmest lõpetan, õhtul algab lüps kell viis, kuuest lõpetan,” tutvustas Päivi oma päevakava. Ja nii 365 päeva järjest.
Päev oleks justnagu logelemiseks, aga kus sa sellega! „Siis on vaja peenramaal toimetada ja sada muud tegemist,” nentis Päivi.
Lehmad pole Päivit pikemaks ajaks kodust kaugemale lasknud. „Vahel harva saame paariks päevaks minna. Tädi elab Ida-Virumaal, käime temal külas. Pikalt pole võimalik, siis ma pean lauda tühjaks tegema,” nentis Päivi.
Paar minutit kuus läbi on ukse taga pisike paljasjalgne tüdruk koos emaga. Nemad ei tulnud piima ostma. Kadri Raadla on Päivi tütar ja Eliise, kes on terve suve paljajalu jooksnud, on tütretütar. Ja tuli kuulutama, et läheb nüüd ratsutama.
Kadri ütles, et unistas juba lapsepõlves, et kunagi on tal oma hobune. Nüüd on tal neid kohe mitu. „Mul on Eesti raskeveohobune, siis on Eesti tõugu hobuseid, ma säilitan seda ohustatud tõugu,” osutas Kadri parkuuriväljaku taga seisvatele loomadele. „Eesti hobust aretan, Eesti riik toetab seda.”
Külavahel on ka parkuuriplats. „Lapsed saavad käia ratsutamas. Meil ei ole sellist hullu ratsakooli,” lausus Kadri. „Rahulikku trenni saab teha.”
Eliise kuulutas, et tahab nüüd Ükssarvikuga sõita. „Pikne on laste hobune, kes on käinud Paliveres Metsiku Lääne etendusel mitu aastat järjest,” ütles ema Kadri. „Mu ema on ka sõitnud temaga. Tegi tembu ära, ütles, et tema peab ka selle vanaduses ära proovima.”
Külavaheteelt läheneb auto, Päivi tunneb juba kaugelt ära, et see on üks tema püsikundedest, kes tuleb piima ostma.
Päivi Viik
- Koelas Kallehansu talus toimetav Päivi Viik saab 22. detsembril 75aastaseks.
- Ta on ka Uuetoa talus tegutseva Koela talumuuseumi eestvedaja.
- Lääne-Nigula aasta teoks 2024 kuulutati Oru OTT ja Oskuste OTT, mille eestvedajad on Anu ja Jaak Otisalu, Eve Tamm-Hinno ja Päivi Viik.
- Päivi Viik on oma piima müünud kõigil Oru OTTi kaubapäevadel.
Allikas: Lääne Elu
et hoopis päikesepaneeli põllu pidamisest saab maaelu väljasuretamise alus
Kust siit õigupoolest see edu tuleb?
pidamisest
maale elama, meil pole ei teid ,pole tööd, kooli, lasteaeda, kauplust, internetti, posti, arstiabi, elektrit saab mõnikord, suureks abiks saab olema automaks, maamaks, käibemaks, kaitsemaks, on palju vabadusi, näiteks ameerikasse reisida saab viisavabalt.
Kus maalt Teie pärit olete?
maalt, kilplaste külast
See oli üks hea selgitav artikkel! Sõites jalgrattaga läbi Koela küla näen ikka teeäärses tarandikus hobuseid. Olen siis mõelnud, et eestlastele on nii iseloomulik pidada tegevusetult konutavaid lemmikloomi. Vaid üks nüanss oli veider – lehmalauda lõhn ja normaalne sõnnikuhunnik lauda kõrval. Nagu lapsepõlveaegne kolhoosilaut oleks elustunud! See ei läinud tüüpilise hobusepildiga kokku. Paarikümne lehmaga väiketalu on tegelikult üldse normaalseim kooslus mis olla saab. Oleks minu teha, soodustaksin igati ka ühe-kahe lehma pidajaid. Veneaegsed hullused maandas maarahvas eestiajast (tsaariajast jne.) säilinud terve mõistus, eurohulluste taustal mõjub aga isegi kolhoosilaut terve mõistuse saarekesena! Kajakallaseid maapiirkondade tühjaksjooksmine ei huvita. Täpsemalt – kõigi märkide… Loe rohkem »
talude päev näitas , mis toimub, enamus mingid mini loomaiad omale loonud, talu pidamine eeldab omada palju maad, karja,- heina, – metsa, -põllumaad. meil maa hind muudkui tõuseb, kõiksugu keelud , käsud ametnike poolt välja mõeldud maaelu hävitamiseks. meenutuseks ainult kunagised piimapuki asukohad, lepasuitsu lõhn talu korstnast, kuke kiremine ja piimaseid vuntse lakkuv kass.
OLI eesti edu alus, nüüd on see ammu lõppenud, mõni ingitseb veel toetuste najal, aga üldiselt elame import toidu peal, põldudel tuulikud ja paneelid, rahvas linnas või võõrsil, kõik sõltume elektri olemasolust, ilma selleta häving.
kas see on siis jätkusuutlik? Ei ole ju! Tublid inimesed, kes veel jaksavad vaatamata sellele et kaikaid kodaratesse loobitakse, maal toitu toota. See on ju meie kõigi julgeoleku esmane tugisammas! Kui piir kinni läheb mis iganes põhjusel, siis peame suutma ennast ise ära toita.
see kotib, kaubanduskeskuste riiulid lademes kilepakendites import keemilist sõnnikut täis, haapsalu turul aga puhub tuul, väljaarvatud üksik ränd lapsepõlverasvapiruka müüja, see eest aga igasugu tänavatolmus söögi üritusi tuuakse siia hulgi, tea millest tehtud need on
Jah turg on tõesti olematu. 3 pirukamüüat ja neist oskas ka eestikeeles rääkida ainult üks.
Lootsin tomatit osta ,mis ikka on tomat.Kahjuks pidin pettuma midagi polnud müüa.
rääkida kes ise talu peab. Jutupaunikuid on rohkem kui tegijaid, kahjuks.