Kunagises Sõpruse näidiskolhoosi lambalaudas Koelas on Päivi Viik juba 30 aastat lüpsilehmi pidanud.
Kallehansu talu lehmad tunnevad kella, sest kell viis pärastlõunal on nad karjamaa kaugemast nurgast kõik väravasse tulnud. Käes on õhtuse lüpsi aeg.
Mõni minut enne viit jõudis Kallehansu perenaine Päivi Viik lauda juurde. „Loomad tulevad kohe karjamaalt sisse,” ütles Päivi lüpsiriideid vahetama rutates.
„Veel on lüpsilehmi, kes saavad looduses käia!” Selle mõtte jätkamiseks võtab ta hetkeks hoo maha. „Miks ei ole rohelised selle peale tulnud, et lüpsilehmade eest võidelda? Kanad peavad roheliste arvates ju olema mahedad ja vabad. Tegelikult on piim esmane toitaine, elu alus. See lehm, kes on kogu aeg laudas, ega tema ju issanda päikest ei saa, selle asemel antakse talle D-vitamiini. Aga see on ju keemia! Nii. Järgmine toit on silo, konservandiga – puhas keemia! Ja piimatööstuses tehakse oma töö veel!”
Lauta kadudes kostub vaid Päivi soov, et kui ta vaid saaks laboris võrrelda enda talu piima ja poepiima!
Nagu kellavärk
Punkt kell viis on Päivi koos tütre Merike Jammeriga vissidel väravas vastas.
Lehmadel on kõigil kollased numbrilapakad kõrvas, kuid igal loomal on ikka oma nimi ka.
„No mine, mine! Mammut peab esimesena minema, siis tulevad Roksi ja siis on Pontšik ja siis on Moosi. See on Printsess. Ja tema on Sõõrik, see on Pontšiku järglane, sellepärast ta Sõõrikuks saigi,” tutvustab Merike loomi. Sõõrik on tiine mullikas, praegu ta veel piima ei anna.
OLI eesti edu alus, nüüd on see ammu lõppenud, mõni ingitseb veel toetuste najal, aga üldiselt elame import toidu peal, põldudel tuulikud ja paneelid, rahvas linnas või võõrsil, kõik sõltume elektri olemasolust, ilma selleta häving.