Lääneranna vald valmistub müüma Hanila muuseumi maja. Osa muuseumi kogust on juba mujal, nüüd tuleb koht leida ülejäänule. Raske on mõelda, mida tunnevad inimesed, kes selle muuseumi loomise juures olid ning aastaid selle heaks tööd on teinud. Otsus, mis tehti ühel pöördelisel hetkel – anda loodud muuseum kohalikule omavalitsusele lootuses, et nii on lihtsam ja elutöö kodukohas kindlasti säilib – osutus asjatuks.
Olgu peale, et kogutud vanavara ikkagi säilib, esemete lood on tulmeraamatutes kirjas, aga see kõik on juba kusagil mujal. Kaugel sellest kohast, kuhu neid on kogutud. Majad saavad võib-olla uued omanikud, jäävad ehk alles. Keegi saab osta kodu ajalooga majas, aga see on midagi muud.
See vanast kinnihoidmine tüütab juba ära, küll ei tohi vanamutti lasteaiast lahti lasta, küll peab mingit mõttetut muuseumi kusagil kolkas lahti hoidma. Ehk hakkaks paremasse tulevikku ka vaatama?
Kõik oleneb. Ühe vitsaga ei saa lüüa, kas vana hävitada või vana säilitada.
Kellegi vanamutiks kutsumine või ühe muuseumi mõttetuks pidamine sind küll mingisse paremasse tulevikku ei vii.
tohtinud vene ajal aborti kriminaliseerida, oleks rahvast poole vähem ja ka linnad ning külad tuleks aeg ajalt lihtsalt maha põletada, ehk hakkaks siis rahvas ka paremasse tulevikku vaatama
te nimetate üht ilusat rahulikku kohta kolkaks ja üht väikest toredat muuseumit mõttetuks muuseumiks….ja siis räägite paremast tulevikust….vaevalt, et sellise mõtteviisiga ootaks meid parem tulevik..
et püsikulusid on raske katta. Ühekordset, projekti raha ikka kusagilt fondist leiab, aga asi peab olema jätkusuutlik.