Teele Pärn. Foto: Malle-Liisa Raigla
Noor näitleja Teele Pärn kehastab Haapsalu külje all Uuemõisa lossis mängitavas lavastuses „Üks helevalge tuvi“ Elin Toonat: vaheldumisi last ning eakat, keskealist ja noorukest naist.
Üle kolme tunni kestva tüki ajal ei saa Pärn peaaegu kordagi lavalt ära. Roll on keeruline nii emotsionaalselt kui ka kehaliselt. 25. juuni keskpäeval kohtume sealsamas Uuemõisa lossi ees. Uimastavalt lõhnavad roosipõõsad ei lase arvata, et samal õhtul põgeneb ta seitsmeaastase lapsena sõja jalust teadmata kuhu, jõudmata eales kohale. Saal on pilgeni täis.
Eesti draamateatri näitleja Teele Pärn, teeme ühe asja kohe selgeks. Te olete Haapsaluga seotud, aga ei ole ka.
Minu juured on mõnevõrra Haapsalus. Viimastel aastatel olen olnud Haapsaluga rohkem seotud, nii et kodustan seda kohta, kuivõrd olen justkui millegi juurde tagasi pöördunud.
Istume Uuemõisa lossi ees pingil. Siin, selles hoones on teil möödunud suur osa kevadest ja möödub suur osa suvest, alguses proovisaalis, siis laval. Kuidas see algas?
Lavastajad Priit Põldma ja Mari-Liis Lill pöördusid minu poole. Täpselt ei mäleta, millal. Ilmselt siis, kui nad hakkasid seda lugu kirjutama. Elin Toona teost „Pagulusse“ olin ma lugenud, nii et natuke olin kursis, mis loo ja inimesega on tegu, aga ei teadnud, mis vormis seda tehakse ja mida see tähendab: Elinit kehastada. Proovid algasid kevadel, siis kohtusin materjaliga. Mõlema lavastajaga olin koostööd teinud, nii et tingimusteta usaldus oli juba ette.
Te ei kõhelnud rolli vastu võtmast?
Ei. Ma ei kõhelnud. Ei.
Ma ei ole teatrisaalis pisaraid eriti näinud. Tegelikult vist üldse ei ole. „Ühe helevalge tuvi“ esietendusel nägin. Kas see on lavale tunda?
Jaa, muidugi. Teater on sündmus, mis leiab aset ruumis, kus on inimesed koos. Kui publik tajub laval toimuvat, oleks narr arvata, et laval olijad ei taju seda, mis publikus toimub. See oleks ebaloogiline. See võibolla tuleb publikule üllatusena, aga neid on kuulda, neid on tunda.
Lavaline tähelepanu jaotub muidugi teistmoodi. Ma ei keskendu niivõrd naerule ja nutule, vaid rütmile, üritades aru saada, kas publik on kiire, nii et tuleb püsida tempos, või vastupidi: vajab ta aega. Nii et minu jaoks on see pigem tempo tunnetamine kui emotsioonide juhtimine.
Milline tempo on olnud Uuemõisas?
Pigem kiire.
See on sellele loole omane ja iseloomustab maailma, mis lava-Elinit ümbritseb. See maailm pöörleb väga kiiresti. Mulle tundub, et see on isegi hea, kui publik jääb vahel maha, sest ka Elin ise, vähemalt lavastuse alguses, ei juhi seda maailma. Tema ei keeruta seda. Maailm keerleb tema ümber peadpööritava kiirusega ja Elin tegeleb sellega, et mitte maha lennata.
Kas on vahe ka, kas mängida fiktsiooni või elus inimest, kes seda veel pealegi esimesest reast pealt vaatab?
Jah ja ei. „Ei“ selles mõttes, et igasse tegelasse peaks suhtuma pieteeditundega, olgu ta siis fiktsioon või mitte. Ei ole mõtet laval kehastada tegelast, kellesse sa ei suhtu kui inimesse.
Aga „jah“ selles mõttes, et… Ainus asi, mis muutis mu suhtumist seetõttu, et kehastatav tegelane on päriselt eksisteeriv inimene, oli see, et ma suhtusin lahkemalt teatavasse lõpetamatusse. Et kõik ei ole nii kokku sõlmitud, kõik ei ole nii põhjendatud. Elu ei ole muster, mida sa haarad üheainsa pilguga. Inimene ei ole loogiline. Mulle kuidagi meeldis jätta mõni ots lahtiseks. See võib vaataja jaoks olla keeruline, sest kunstiteose, tegelase puhul tahab ta näha loogilist tervikut, et ahah, ta tegi nii, sest tema iseloom on selline, see on loogiline, et ta reageeris just nii. Aga elus… Elu on väga ebaloogiline. Nii et ma suhtusin ehk pisut lahkemalt teatavatesse ebaloogikatesse, mis mulle endale laval tunduvad vägagi põhjendatud.
Lugu ise jääb ju ka pooleli. Teatavas mõttes ta lõpeb ära, sest Elin jõuab koju, aga teatavas mõttes ta läheb edasi, sest elu läheb edasi.
Just. Just-just.
Lavastus lõpeb videoga Elin Toonast aastal 2024 Haapsalu promenaadil. Aga see lõpp, kui lugu laval lõpeb, on see teie jaoks õnnelik lõpp?
Jaa. On küll õnnelik lõpp. Sellepärast, et kui ma vaatan seda videot, siis mulle tundub, et seal videol on võitja.
Mis Elini saladus on? Kas seesama, mida ütles teile kunagi Maria Klenskaja: „Tõstke oma lõug üles!“
Saan rääkida ainult tegelasest konkreetse lavastuse kontekstis. On üks levinud viis, kuidas jagatakse inimesi. Ühed on need, kes suhtuvad maailma nii, et maailm võtab neid avasüli vastu. Teised on kaitseasendis: võitlevad end läbi maailma sinna, kuhu nad tahavad jõuda.
Elini puhul saab määravaks see, et hoolimata sellest, kas maailm on tema vastu lahke või mitte – mis on üldse tegelikult väga kaheldav, kas maailm on nii tahteline inimese suhtes… aga mulle tundub, et kui Elin, kui vaatab iseenda sisse, siis ei hakka tal hirmus. Ja see on väga eriline.
Ühes intervjuus ajakirjale Teater. Muusika. Kino olete rõhutanud küsimuse „miks?“ olulisust. Et näitleja peab teadma, miks ta midagi teeb. Miks on oluline mängida Elin Toona lugu?
See lugu näitab, kuidas nii paljud ristuvad ja omavahel kohati vastuolulised narratiivid on ühes inimeses korraga kohal. Ja see on märksa olulisem kui need narratiivid eraldi võttes. Kui mõelda tema põgenemise loo peale, pagulusse mineku peale, selle peale, kuidas ta sattus Natsi-Saksamaale, sealt vabasse maailma, mida see vaba maailm tähendas ühe pagulase jaoks, kui vaba see oli. Sealt Ameerikasse. See kõik kokku on üllatav. Seal on nii palju vastuolulist, on ambivalentseid peresuhteid. Ja ometi on lõpuks meie ees 86aastane täies elujõus inimene.
Võitja.
Jah.
Kui paigutame end ühe loo konteksti, siis jätame endast paljud aspektid välja, sobitame ennast kontseptsiooniga, mis võib olla väga ilus ja väga terviklik ja väga selge, aga eeldab mingisugust loobumist. Elin Toona lugu näitab, milline on inimene siis, kui ta on üle narratiivide. Väga paljud lood ja teemad ristuvad, aga selle kõige keskel on üks inimene, kelle pinnalt peegelduvad need kõik. See võib kõlada banaalsena, aga… selle loo puhul on minu jaoks kõige olulisem näidata inimese erakordsust. Inimene on alati erakordsem kui üks lugu.
2020. aastal, olles vaid paar aastat teatris töötanud, pälvisite Eesti teatriliidu parima naispeaosatäitja auhinna. Toona ütlesite, et kui auhinna saab algaja, tuleb tähelepanu pöörata tema õpetajatele. Rääkige oma õpetajatest.
Olen väga õpetaja usku inimene olnud, vajanud enda ümber tugevaid isiksusi, tugevaid õpetajaid. Kui mõtlen oma õpetajatele, siis tõesti väga laialt: algklasside klassijuhataja, põhikooliõpetajad, minu õppejõud Tallinna ülikoolis praegu, õppejõud lavakunstikoolis.
Väga raske oleks kedagi nimetada, sest siis jäävad teised nimetamata.
Küllap on teil olnud õnne. Olete nõus, et õpetaja leida on õnn?
See on suur õnn. See on väga suur õnn.
See eeldab võibolla ka mingit otsingut, avatust. Otsida õpetajat, otsida enda kõrvale mõtet, mida enne ei ole kuulnud, ja sellest kinni hakata.
Tookord ütlesite ka seda, et ei oska end näitlejana veel kuhugi paigutada. Kas nüüd oskate?
Kindlasti mitte. Ma tegelikult isegi ei tea, mida see tähendab.
Ilmselt seda küsiti.
Jah. Ja minul ongi küsimus küsimuse kohta. Ma ei tea, kuhu peaks näitleja ennast paigutama.
Küsiksin siit ikkagi edasi. Üks rolle, mille eest teatriliidu auhinna saite, oli „Linnade põletamise“ Tiina. Ehk siis laps. Lavastuses „Üks helevalge tuvi“ kehastate samuti last – väikest Elin Toonat.
Elin on ühtlasi ka 86aastane naine.
Mingi osa ajast siiski laps. Väikest kasvu Salme Reek mängis poisse. Ehk siis lapsi. Teie olete ka pisikest kasvu.
Iga tegelane on olnud laps. Elini puhul on see ainult üks osa lavastusest. Sisenen ma ju ruumi oma unenäos ja see on eatu hetk. Järgmises stseenis olen 51aastane: see on see hetk, kui ma esimest korda lavale astun. Ma olen ise 30aastane. Ütleme nii, et see 51 on minu jaoks sama kauge kui üheksa. Mõlemad on minu jaoks võrdsed: mängida üheksa- või mängida 51aastast.
See vahe on, et üheksa-aastane…
…olen ma juba olnud.
Jah. 51aastane mitte.
Just nimelt. See küll. Aga selle konkreetse lavastuse puhul tunnen, et siin on määravad hoopis muud asjad kui see, et olla usutav laps. Mis on ka muidugi oluline, aga ma ei tunne, et minu osaks on mängida lapsi. Mul on olnud õnne mängida tegelasi, kes ma kunagi pole olnud. Just vanuse mõttes. Mu teele on sattunud rolle, kus pean mängima endast paar-kolmkümmend aastat vanemaid, palju targemaid, hoopis teise ala inimesi. Ma ei tea, miks mulle on neid rolle usaldatud, aga ma olen selle üle õnnelik olnud. Ma ei tunne, et… oleksin kuidagi lapsestumas.
Kindlasti mitte. Aga paralleel tekkis.
Seda küll. Tõepoolest, neis kahes rollis on lapse faas oluline, aga nad on täiesti eri lapsed, kaks täiesti eri inimest. See, et nad on ühevanused, ei tee neid minu jaoks kuidagi sarnaseks.
Tuleme korraks õpingute juurde tagasi. „Ühe helevalge tuvi“ üks lavastajaid Priit Põldma on teie kursusekaaslane. Missugune teie kursus oli?
Meie kursus on minu jaoks väga inspireeriv siiamaani. Mul on väga huvitav vaadata neid laval. Nad on minu jaoks nii üllatavad ja nii iseseisvad. Minu jaoks oli kuidagi üllatav tajuda, et see on võimalik: olla kunstnikena eriarvamusel ja erinevad, aga samas üksteise selja taga. See on mõjutanud ka seda, kuidas ma mõtlen teatrist üldse ning mida ma eeldan ühelt trupilt.
Mis teid teatrisse kiskus? Kas oli ka teisi valikuid? Ma tean, et te kirjutate.
Ma ei saanud esimesel korral lavakasse sisse ja õppisin kaks aastat eesti filoloogiat Tallinna ülikoolis. Praegu õpin seal kirjandusteadust.
Mind on alati huvitanud kirjandus, mind on alati huvitanud keel, mind on alati huvitanud muusika. Nii et teisi valikuid on olnud ja see on hea. Hea on neid hoida või vähemalt mitte kapselduda, sest teatav areng inimesena ongi ju hea näitleja eeldus.
Tahe oli ikkagi nii suur, et läksite uuesti katsetele. Ei tekkinud seda tunnet, et äkki ma ei olegi…
Eks see „äkki ma ei olegi“ ole ju alati. See käib iga uue lavastusega kaasas ja on väikestes doosides tervislik.
Teadsin, et proovin ühe korra veel, aga mul ei olnud raske minna õppima midagi muud. Kui sain lavakasse sisse, siis oli kahju Tallinna ülikoolist ära tulla. Selle kahjutunde üle olin ma õnnelik.
Kui esimest korda sisse ei saanud, kas nutsite ka?
(Mõtleb.) See on huvitav. Pidevalt tuleb seda nutmise küsimust. Lavakunstikooli katsetel ka tihti küsitakse, et millal te viimati nutsite. Ma ei saanud aru, miks just see inimest huvitab. Miks ta ei küsi, millal ma viimati naersin? See on ju nii palju olulisem.
Millal te viimati naersite?
Ma arvan, et eile. (Hakkab naerma.)
Aastal 2016 saite Voldemar Panso preemia. Kas Panso vaim ikka lehvib lavaka kohal?
Ma küsiksin vastu, mis on Panso vaim. See on inimeste jaoks väga erinev. Mis on Panso vaim nende jaoks, kes Pansot nägid, kes temalt õppisid? Mulle tundub, et juba nende inimeste meeltes on väga erinevaid Pansosid. Merle Karusoo Panso erineb Pansost mõne teise inimese kirjeldustes. Nii et ma ei julge selles mõttes sõna võtta, kas ta heljub lavakunstikooli kohal või mitte. Aga kas lavakunstikooli endisi ja praegusi üliõpilasi ühendab miski? Ma usun, et jah.
Ideaalis on see miski, mis ühendab kõikide koolide üliõpilasi, kelle jaoks on õpingud olulised. Lavakunstikooli üliõpilaste jaoks üldiselt on õpingud väga olulised, aga samamoodi ka mõne teise koosluse või kooliga seob mind mingi vaim. Ma arvan, et see ei ole ainult lavakunstikoolile omane, aga lavakunstikooli oma võiks ehk Panso vaimuks nimetada küll.
Olite 2023. aastal draamateatri hõivatuim naisnäitleja: 120 etendust.
Jah. See oli mulle endale ka üllatus, sest arvet ma ei pea.
Aga see on kõik mööduv, tuleb ja läheb. Kord on palju tööd, siis on vähem tööd. See ei ole kuidagi seotud kulminatsiooniga tööelus. Teatris on sellised asjad juhuslikud ja kvantiteet ei ole seotud kvaliteediga. Ta on oluline selles mõttes, et õpetab midagi, mida kool ei saagi õpetada: õpetab, mida tähendab reaetendus, mida tähendab see, kui sul on kolm-neli-viis-kuus etendust järjest ja mida see sinult nõuab. Ma ütleks, et 120 etendust aastas on olnud hea kool.
Kunagi tsiteerisite 9. sajandi Hiina luuletajat Li Shang-Yni: sinilind on minuga lahke / aitab mul otsida teed. Kas sinilind on olnud teiega lahke?
Kindlasti on. Ma arvan, et patt oleks mitte tänulik olla. Pigem tuleb tegeleda sellega, et tänulikkust rohkem välja näidata.
Teele Pärn
- Sündinud 1993. aastal Tallinnas.
- Eesti draamateatri näitleja aastast 2018.
- Lõpetanud Tallinna vanalinna hariduskolleegiumi ning muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli (28. lend, juhendajad Anne Türnpu ja Mart Koldits).
- Õppinud Tallinna ülikoolis eesti filoloogiat, õpib sealsamas kirjandusteadust.
- Voldemar Panso nimeline auhind (2016), Eesti teatriliidu parima naispeaosatäitja auhind (2020), draamateatri aasta hõivatuim näitleja 2023 (120 etendust).
Allikas: Eesti draamateater, Teele Pärn
