Pariisi olümpiamängudele pääses ainsa Eesti vehklejana Nelli Differt. Eelmisel laupäeval võis teda näha Haapsalu vehklemishallis.
„Olümpiani on jäänud kaks kuud ja kaks päeva,” oli Differti esimene lause, kui kokku saime.
„Ahaa!” mõtlesin endamisi. „Sportlase sisemine kell loeb suurstardini jäänud päevi ja tunde.” Vestluskaaslane lugenuks nagu minu mõtteid, kui jätkas elevil: „Närvilisus võibolla veel tuleb, kuid praegu tunnen eelkõige suurt põnevust. Ikkagi esmakordselt olümpiale.”
Ei peaks olema Eesti külge kleepunud,kui eestimaalane ei austa just.Tänan!
Mis on saanud Lehisest? Kas on tegev?
Internetis Katrina kohta on info täiesti olemas ,koostöö küsimus mitmepoolne ja postraumaatiline sündroom ehk,kõik pole nagu tankid.
Lehise otsused on aktsepteerimiseks,mitte et peaks jääma nagu lapseks eluseg ja laskma end väänata.Kui ei kiideta otsuseid heaks,seega ei armastata,siis on vaja endast ise lugu pidada.Ja Katrina pole kakleja-tüüp,hoiab pigem eemale sellistest inimestest.
Lisaks on Katrina vana tark hing ,ja selliseid eriti ei sallita madalama poolt,ning loobitaksegi võikalt kaikaid kodarasse nii kuidas annab.Aga ajad muutuvad,tõde võidab.
Ainus,mida olüpiavõitja praegu teha saab,on hoida oma maailm puhtana,hing tervena ja oma vägi enda juhtida.Edu eelmistele ja tulevastele olüpialastele!
Saan täpselt aru,mis toimub.,,Kättemaks,, ,väiklus, ,,oma punt,, ,raha on peamine,, kehv kaotaja oma kaotust ei tunnista,ta ,,võitleb,,.edasi.